Inimesed on kummalised. Lõpuks ometi olen ma leidnud midagi, mis mind siiralt vaimustab ning mida ma tõeliselt hästi tahaksin kunagi osata. Ja siis ilmuvad su teele veidrad laused stiilis "hangi endale elu" ja "hakka inimeseks" või "see on ikka paras sekt, millega liitusid" ning "sul on lapse, keda kasvatada, tegele parem see aeg temaga" või siis sootuks "naistel puudub selle koha peal mõtlemisvõime"...
Elu mul on! Seni, kuni mind ümbritsev maailm mind ikka ja taas naeratama sunnib, pole mu elul ju häda miskit. Pigem vastupidi: katsuge järgi teha! Tuleb tunnistada, et mul on vist siin elus üksjagu vedanud. Ma pole kunagi pidanud midagi pelgalt raha pärast tegema. Või siis olen suutnud need tegevused kõik enesele meeldivaks mõelda. (minu visiitkaart: A.Sang "Lauliku intervjuu")
Inimeseks hakkamist ma igaks juhuks kommenteerida ei julge. Minu inimlikkus pole paraku minu öelda. Ma olen küll püüdnud säilitada iseennast, kuid see, palju jääb taimest järgi pärast põuda, rahet ja vahelduvalt ka soodsat sooja ilma, pole paraku taime öelda. Tema püüdleb päikese poole, kuni vähegi hing veel sees on. Samas see sekti lause. Ma olen alati imetlenud neid, kes pühendavad oma hinge ja südame tegudesse. Vahet pole, kes sa oled. Ühtviisi imetlen suvalise eluala inimesi, erinevate hobide viljelejaid. Peaasi, et silmist paistaks see sära ja kirglikkus oma tegemiste juures. Siiras vaimustus tegija silmades paneb mind kummardama maani. Oleks mul ainult seda jõudu, tarkust ja püsivust. Oleks minus ainult seda kirglikkust ning sära, millest A.Alliksaar oma Veendumuses kirjutas. Aga ma püüan! Annan endast parima! ... ning siiani pole naeratus mu silmadest veel hetkekski kustunud.
Jah, mul on laps. Kõige imelisem piiga, keda ma siin ilmas tean! Kuid palun öelge mulle, mismoodi saan ma olla hea lapsevanem, kui mu enese elu on tühi ja kõle? Kuidas saan ma talle õpetada, et on õige ja hea, kui sul tekib mõni hobi, mida arendada ja armastada, kui ma ise millestki ei hooliks sel määral? Pigem vastupidi. Olles ise õnnelik, on ilusam ka tema elu.
See viimane lause... Kunagi ütles selle mulle üks sõber. Ma läksin nii tuld täis! Hea küll, ma olen nõus väitma, et ehk minule tõesti pole nii palju antud, kuid kindlasti leidub naisi, kes sellele väitele ei allu. Raudselt! (ja kui kõik läheb hästi ning mu janu uute teadmiste ja oskuste vallas ei vähene, siis äkki suudan minagi kunagi mõnele minu ees kõndijale kannale astuda!)
Soovige mulle parem edu ning julgust ja vaprust seda rada astuda! Tundke rõõmu hetkedest, mil ma naeratan! See ongi ju MINU elu ning muret peaks tundma pigem hetkel, mil sära silmist tuhmuma hakkab...
Tänase päeva teema: D.Kareva "Pühitsus"
No comments:
Post a Comment