Üks hea sõber kirjutas eile oma blogisse: Viimase koha saamine turniiril on väga keeruline. Hämmastaval kombel aga suudab keegi sellega alati hakkama saada.

Lugesin ja hakkasin nuputama, kuidas tõmmata pliiatsiga paberile kindla pikkusega joont, mis küll algaks kuskil, kuid lõppu ei oma. Samas tuleb tingimustesse lisada veel, et see ei tohi iseendast üle minna ega keerduda muul moel. Kes oskab, võiks mulle joonistada ühe 10 cm pika sirglõigu, millel on selgesti eristatav algus, kuid puudub lõpp.

Ühtlasi olen nõus tunnistama, et minagi suudan sellega hakkama saada. See ei nõua ju midagi erilist. Ainus tingimus, mis täidetud peab olema: teised võistlejad on sinust pisut tugevamad. Vähemasti sel päeval. Mis selles siis nii hullu on? Tugevaid (või lihtsalt minust tugevamaid) mängijaid on nii palju! Jah, edumeelsemad inimesed üritavad kindlasti väita, et sellise suhtumisega kaugele ei jõua. Samas, kuskilt peab ju alustama. Mina ise saan teha pärast järeldused, kus ma halvasti mängisin, mida ma teine kord paremini teha saan, millest õpin… Esimese hooga viimane, siis millalgi kuskil veidi kõrgemal ning ühel päeval seal, kuhu mõistus ulatub.

Teine hea seik, mis samal teemal täna juhtus. Palusin ühte head sõpra, et ta saadaks mulle need minu kirjatükid, mis kunagi tema arvutisse ajutiselt (4ks aastaks) sai paigutatud. Saatis, ning lisas sinna juurde, et tema arvutisse on aja jooksul jäänud veel nii mõnigi minu fail. Ma sain poolakate kaitsemängu! Uuesti failina. Mul oli see ju trükituna kodus olemas. Läinud talvel, mäletan, et võtsin sealt osa kooli kaasa, et loengu lõpus olevat passimisaega parajaks teha… ja rohkem ma sellest ei mäleta. Kadunud nagu tina tuhka! Lootusetult olen üritanud otsida (korduvalt).

Päevateema: B.Alver “Lähen müüjaks” (Kõik lähevad linna ja linna...)