Hmm, alati, kui mõnel üritusel pilte tehakse, siis ma armastan narrida, et tegelikult olen mina ilus küll ja ainult fotograafid on algajad ega oska mind pildile jäädvustada. Aga tegelikult? Vaatasin täna jälle mingite ürituste pilte ning tõtt öelda oli iga kümne pildi kohta umbes üks ilus pilt. Näiteks see:

Käsi on minu, seelik mitte. Selline ilmekas ja väga isikupärane (viletsate randmeliigeste kaitsereaktsioon - kui on vaja keharaskus kätele toetada, siis just sellises asendis).

Hmm, mingi sitatuju päev esitas mulle siis nüüd tavapärasele lõõpimisele hoopis teistpidi sõnastatud mõtte. Noh, et fotograafidel pole häda midagi aga mina... Peegliga on palju lihtsam: võtad aga sellise asendi, mis näitab sinu ilusamat poolt ning ongi ilus, tagasihoidliku naeratusega malbe tütarlaps (ei naera liiga valjult! Kuss!). On, mis on, ma endiselt ei armasta eriti piltidele jääda ja arvatavasti ei hakka kunagi armastama. Positiivne nende fotode juures on see, et enamasti õnnestub mul jääda üritustel sellisele tagasihouidlikule positsioonile ning olla kaamerate eest nähtamatu (ntx. suvepäevade umbes 8 aparaadi ja 1000 pildi sees olen ma kahel korral - rätsepaistes raamatut lugemas). Peab üritama tagasihoidliku profiili hoidmist jätkata... kuni surmani...

Millal inimesed aru saavad, et kettkirjad on maailma haigeima fantaasia vili, mille ainus otstarve on teiste inimeste aja ja närvide tapmine? Kas ma olen kuri? Oo jaa, otseloomulikult olen ma tige ja nördinud iga kord, kui midagi nii nõmedat, haiget ja labaselt manipuleerida soovivat minu postkasti maandub.

Täna saabus mulle mail, mille pealkiri oli midagi stiilis: Hiina vanasõna raha kohta... Algus oli igati aus ja armas aga mis siis hakkas? Ootamatult selgus, et mees, kes 53dal aastal esimesena selle kirja sai ja kahekümnele inimesele edasi saatis võitis veidi aja pärast lotoga hunniku raha. Vaata kui tore! Ikka juhtub, et keegi võidab raha. Palju rohkem oleks mind küll huvitanud küll selle mehe (loe: kretiini) nime, kes selle esimese kirja saatis, kuid tema kuulub kahjuks klassi "tundmatuks jääda sooviv heategija". Edasi tuli kurjakuulutav jutt kellestki Carlosest (elas arvatavasti Boliivias ega omanud materiaalseid vahendeid kahekümne kirja saatmiseks), kes ei saatnud kirja edasi ning kelle poeg jäi raskesti haigeks... ja loomulikult lõpetame ilusa ja õpetliku suunisega: sa ju tahaksid endale õnne, mitte õnnetust!?

Oi, kui hea ja mõnus on trampida inimeste tabudel, ebausul, teadmatusel... Appi, kui veetlev on tekitada järgmises kahekümnes inimeses paanika, et aga äkki, kui ta ei mängi 20 korda idiooti ega saada maili edasi, äkki siis lähebki halvasti. Ja teisest küljest: miks peaks minema hästi, kui sul selline rõvedus pähe kargab nagu kettkirja edasisaatmine? Ähvarduste edasisaatmine? Ähvardused üldjuhul kutsuvad esile trotsi ja vastuähvardusi. Klišeelikult: vihkamine sünnitab vihkamist (ja ka teisi emotsioone nii nagu teisedki emotsioonid võivad sünnitada vihkamist... ühe seose välujarebimine mitmedimensionaalselt maastikult näeb siinkohal siiski armas välja ning las ta olla). Palun edaspidi mind nimekirjadest välja jätta: ma olen alati nõus loobuma teenimatust õnnest selle nimel, et rahulikult ja tasakaalukalt oma päev õhtusse saata.

Tänan.

Ma olen leidnud enesele uue mängu. Orkuti õnnelaused. Need on valdavas enamuses kirjutatud just sellised, et absoluutselt igas päevas on midagi, mille juures saab öelda: nii seal ju kirjas oligi (sõltumata lause sisust). Seejärel tekib kiusatus otsida viimase tunni seest seik, mille kohta võiks öelda risti-vastupidist. Ka selle leidmisega pole probleeme. Psühholoogia on armas asi, eksole. (põhjuslikult sama teema, mis võrdleva astroloogia ja ajalehe horoskoopidega)

Ainult eile tekkis mul kange kiusatus hüüatada: orkut on mind kellegagi segamini ajanud! Ma lihtsalt ei ole võimeline olema selline: You display the wonderful traits of charm and courtesy. Naersin, et peaks minema koju ja pugema raamatuga teki alla, sest muidu võib juhtuda, et keegi arvabki mingiks hetkeks, et ma ilus ja hea olen. Katie küsis selle peale: kui sa m6nikord oled selline, kas sa siis ei olegi mitte selline..? ..m6nikord.. Tjahh, kisub väga oma tegude eest vastutamise peale, seega - ei. Noh, tegelikult ma loomulikult olen ilus ja hea aga mulle absoluutselt ei meeldi, kui keegi minust nii arvama hakkab. Tabades mõne inimese pilgus või jutus seda "ilus ja hea" alatooni, on suhteliselt kiire sõit kaugemale, sest ma olen inimene ning järgmisel hetkel on suur tõenäosus sattuda seisu, kus vaene tegelane, kes minust (liiga) hästi arvas saab pettumuse osaliseks. Palju rohkem meeldiks mulle, kui inimesed kirjeldaksid mind 'veider' või 'jabur'. Ma pole just üleliija veider, seega ka õlakehitus ja 'tavaline' või 'normaalne' on täiesti asjakohased väljendid.

Tagasihoidlikkus (pigem alalhoidlikkus) ei hüüa tulles. Isegi minu puhul. Tänane mängu jätkamine tekitas tunde, et orkut irvitab minu pihta. No tere hommikust! You will be recognized and honored as a community leader. Ma olen peaaegu nõus olema ilus ja hea (mõnikord... kui keegi ei näe...) aga igasuguse liiderdamise lõpetasin ma juba aastaid tagasi. Elu on palju lihtsam ja mõnusam, kui sa pole seotud mitte millegagi, mille juures sul tekiks kasvõi pisikene sisemine vastutustunne mingite asjade/inimeste ees (oma pere ei lähe arvesse, sest sellega tegelevad nii ehk naa kõik inimesed mingil määral), rääkimata võimalikest lahkarvamustest eri inimestega (rumalatest kaklustest hoian ma kiivalt kauge kaarega eemale, juba aastaid). Huvitav, kas mul õnnestuks tänane päev tõsiselt halli hiirekesena mööda saata, äratamata kellegi tähelepanu? Enam mitte, sest blogipostitus on juba kahjuks teatav tähelepanu tõmbamine. Aga kuni praeguse hetkeni oli igatepidi eeskujulik hommikupoolik.

Vahepeal on möödunud nädala jagu eelviimasest postitusest aga, mis parata, tuleb seesama mõte veel korra üles korjata, sest minu peas pole küsimus mitte kadunud vaid pigem edasi vormunud. (Ma ju ütlesin, et maolen mõttetute mõtete meister)
kas need korrad, mil ma lauataga ennast tõsise idioodina tunnen on:
a) vaimne miinimumhetk, mil tehakse tsirkust, mida ma tavaliselt ei tee või
b) vaimne kõrghetk, mil ma ise ka aru saan, millega ma lauataga tegelen?

Teisisõnu siis: kas suletud süsteemi muutumist on võimalik hinnata "objektiivselt" olles ise osa süsteemist? Esimese hoobiga tahaks öelda - ei. Ja sel hetkel meenub optimistide (nagu te mäletate, siis läinud talvel defineerisin ma end siinsamas optimistiks) hüüdlause: mitte "kas on võimalik" vaid "kuidas seda teostada". Jääb "kuidas" kuna "kas" ei viinud mind mitte kuhugi kaugemale küsimuse üldistatumast püstitusest ning teatavatest paralleelide tõmbamisest erinevate süsteemide ja nende sisevaadetega. Järgmine loogiline küsimus: miks peaks?

Tjahh, sellest olen ma isegi kunagi siinsamas kirjutanud, et mina, elades omaenese nahas ei peagi oskama hinnata ennast objektiivselt. Miks? Ma ei saa iialgi olla otsene protsessikäivitaja kelleski teises - seega ei saa ma ennast kunagi näidata teistele halvema või paremana kui ma sellel konkreetsel hetkel olen. Minu süsteemi ego paneb mind teatud määral pingutama alati (kas see just alati hea on, on teine teema). Lisaks kõigele on inimene (sealhulgas ka mina - eelduste kohaselt) oma loomuselt loodud hindama kõike võrdluse alusel. Mingi asi/seik/inimene/... on parem või halvem, ilusam või koledam jne. võrreldes mingite standardite või viimase samalaadse kogemusliku elamusega. Kuidas aga võrrelda süsteemi, mille muutused on võrdelised mõõteskaalade muutumisega? Olgu või võrdleval taustal? Olgu meil üks täispuhutud õhupall (suletud süsteemina), mille baasmõõduks võtame tema läbimõõdu. Pinnaelemendi suurus on 4(pii)*r*r/n (vaadeldav õhupall on lihtsuse mõttes loomulikult kerakujuline). Kui seesama õhupall panna külmkappi ning selle tulemusena vähendada tema raadiust, jääb pinnaelemendi suuruseks endiselt 4(pii)*r*r/n. Suurem-väiksem võrdlust ei teki. Mina olen ikka kõige lähemal iseendale.

Kui ma ei saa süsteemis sees olles ennast objektiivselt hinnata, siis muutuvad mõttetuks ka "objektiivsed" mõõtmised minust väljapoole väävate sündmuste osas (ntx. kahe sõbra vestlus), sest mõõtühikud, mille alusel ma võrdlen lähtuvad minu sisemisest süsteemist (mis peaks olema, uskudes õhupalli, seestpoolt adekvaatselt kalibreerimatu).

Kunagi, kui ma väike olin, siis käis mulle hirmsasti hinge peale, et tegelikult ei saa ma üldsegi kindel olla, et teine inimene näeb värve samade värvidena või kuuleb samu noote. Noh, et sama lainepikkuse juures käitub tema aju teisiti ja kui reaalselt saaks kuidagi võrrelda seda lõpptulemit (aju genereeritud teadmist rohelisest toonist), siis on seal kindlasti vahe sees. Siinkohal on vist keel see keskmistamise meetod, mille abil inimesed, kui avatud süsteemid, on keskmistanud mingeid termineid ning tekitanud mingi mõõtemääramatuse raames midagi nii kummalist nagu "sotsiaalsed standardid" eri mõistetele. Njah, tuleb tunnistada, et see idee sai kunagi alguse esimesest Asimovi Asumi raamatust, mis mulle kätte sattus (inimkonna käsitlemine osakestehulgana, mille summaarne liikumine, inerts, muutumine on arvutatavad, kui hulk on piisavalt suur), umbes vanuses 14, ma pakuks.

Kui ma alustasin oma teksti küsimusega suletud süsteemide kohta, siis tuues sisse keele, teen ma neist ometi ise teataval määral avatud süsteemid. Siit annab mõelda edasi mida iganes. Küsida seesama küsimus avatud süsteemide kohta, arutleda, mil määral avab süsteemi subjektiivsel tajul baseeruv side, leida üles kõikvõimalikud erinevad süsteemidevahelised seosed ning vaadelda nende muutlikkust või muutumatust. Ma pigem küsiks teisiti: kas inimene on mõõtemääramatuse piires suletud süsteem või analoogilise määramatuse piires avatud? Kumb kaalub kumma üles? (ja miks mul on tunne, et tegemist on praktikas mõõtmatu ehk usuküsimusega.)

Tjahh, mu mõttekäik siin võib ju olla lapsik, naiivne ja tugevalt fakte moonutav, kuid ometi on selles võimaluses (väänata piire) midagi nii lummavat, et mingil moel satun ma ikka ja taas sama elemendi juurde - vaimustun mingist veidrast ideest (Kosmose Odüsseia "telefoni keskjaama süsteem" liiklemisel, mis klappis toonase tehnikaarenguga nii imearmsalt) või tekitan endale ise mõne napaka küsimuse, millele ma ei otsigi vastust, pigem lihtsalt üritan edasi mõelda ja arutleda, sest see on joovastavalt mõnus. Lisaks tuleb mul veel vabandada äärmiselt konarliku kirjaviisi pärast. Külalised käisid postituse pooleliolemise ajal, mis võibolla on vaid ettekääne suutmatusele tunnistada, et need samad küsimused ja arutlused minu sees on veel liiga poolikud korrektse sõnastuse jaoks. Ju nad rõõmustavad oma mängulisusega mu mõttemaailma ka edaspidi ning mine tea, äkki kunagi oskan ma ka nendel teemadel sujuvamalt kirjutata.

Noh, kui päris aus olla, siis hakkas mu mõte nädala eest jooksma veelgi kummalisemates paikades, kuid minus siiralt elab soov, et äkki paar inimest veel ei arva, et ma lausa napakas olen ning ma ei riskiks (ego kaalutlustel) selle arvamuse muutmisega. Teisalt on postitus juba praegu veninud pea kilomeetri pikkuseks ning ma ausõna tunnen nendele kaasa, kes lugemisega siiani välja jõudsid (minul oli seda lõbus kirjutada ning muu pole minu seisukohalt just liiga oluline) ning samas mõni mõte võib ju igaühele enese mõelda jääda.

Kas hetk, mil sa mõistad, et süda on kõige nigelam nõuandja siin maailmas, on suurekskasvamine, allaandmine või midagi kolmandat? Aga see järgmine hetk, mil sa õpid mõistusega valitsema südame üle? Aga teadmine, mis pakitseb su sees ning vaid sina ise tead, kui loll su süda suudab olla ning mil määral oskab ta sulle kaela tuua sekeldusi, segadusi? Kas see on koht, mil tuleks punastada ning vaikida maha? Või olla uhke, et sul on Süda... ja vaikida maha?

Mahavaikimine on mulle loomuomane. Ei, mitte selle mahavaikimine, mis südames sees on (mu süda on küll loll aga südikas, valjuhäälne ja võimukas) vaid selle mahavaikimine, mida ta enesega kaasa toob. Ja ometi on ta minu süda, päris minu oma! Olgugi, et loll.

Ja siis muigasin ma täna orkutis: Today's fortune: The heart is wiser than the intellect. Aga kui mu süda on nii kuradi loll, siis mida see ütleb mu mõistuse kohta? Miks jääb süda alati rumalaks? Mis on see, mis paneb ta ikka ja jälle lendama? Mu hing on täis laule ning joovastudes iseenese sees kumisevast sõnast, tõuseb lendu miski, mis peaks ju mäletama, peaks tajuma seda valu, mida tekitavad porised jalajäljed paremal vatsakesel. Ja ikka, ta vana idioot, joovastub igast hetkest, haarab kinni igast unistusest, naudib iga sõna. Ja kasvab ja kasvab, muutub taas võimukaks, janunedes millegi järele ning kukub niutsudes tagasi oma kohale.

Ja siis tuleb mõistus, teeb talle pai, selgitab, seletab, põhjendab lahti. Järgneva mingi aja jooksul kaitseb ta südant suht karmikäeliselt ja ühel hetkel unustab end korraks... Ning juba ongi mu rumal süda kinni mõne laulu sabas. Taipamata, et laulude kohus ongi lennata, kasvada, hoida ja koguda kõike, mis läbi südame on käinud. Südamel enesel pole aga tiibu. Pole tiibu ning laulu katkedes käib üks vägev prantsatus, kõlab hetkeks üks pisike oie ning kõik, vaikus. "Aga laul ei pruugi katkeda! Aga kellegi käsi võib mu ju kinni püüda, kui ma kogemata laulust lahti lasen!" Ja see on kõik, mis ta oma upsakuses hõigata suudab, ise kramplikult kinni hoides millestki, mis on ebakindlam suvalisest tuulehoost, imikustki nõrgem.

Aga miks ma armastan küsimärke? Küsi kellegi teise käest.

Tegelikult olen ma nüüd hästi väike ja kuss ning lähen vaimustun nendest inimestest, kelle silmis kumab kirg, kes oskavad armastada, seda mida teevad, oskavad töötada selle nimel, mida armastavad muutes oma kire ja too millekski ilusaks, hingematvalt nautimisväärseks. Müts maha.

Mõtlesin hetkeks esmaspäevase bridžiõhtu peale. Nojah, kui ma oma lauas tehtud liigutusi siin ükshaaval lahti seletama hakkaksin, siis olete te kõik nõus nentima, et ka seniilsusele kalduv seitsmekümne aastane vanaproua, kes pärast pensionile jäämist esimeskorda kaarte käes hoidis, mängib paremini. Sel põhjusel ma pikemalt ei peatuks oma toonastel idiootsustel (Maarjast on veits kahju, sest tema mängis tõsiselt mõnusalt ja mina pasandasin kogu tema töö ja vaeva peale). Pigem tekkis hoopis teistpidi küsimusi.

Noh, ühest küljest ma olengi pisut mandunud. Suvel ei olnud hetketi mitte mingit motivatsiooni teravdada oma mõtlemist antud teemal (kohati kadus partneri puudumisse ja mõtlemise liigsesse vabatahtlikusse ka soov üldse esmaspäeval klubisse jõuda). See selleks, tuhinad tulevad ja lähevad <- üsna sõltumatult partneri olemasolust. Vahepeal sai siiski ka pisut mängitud ning hoolimata hetkedest, vaimsest või emotsionaalsest seisundist - mängida on alati üleprahi mõnus. Erinevatel hetkedel on nauding veits erinev, kuid alati on ta mingi kombinatsioon headest sõpradest, mõtlemise mõnust ning eneseteadvuse, eneseusu kasvust (protsentuaalsed osakaalud sõltuvad eelmainitud seisunditest).

Aga siiski, küsisin ma endalt, miks ma ei taha hetketi ära tunda või tajuda neid murdepunkte, kus mõistlikust õpitu seedimisest saab ootamatult lodev laiskus? Mõttelaiskus. Aga miks ma ei taha neid murdepunkti sekundiga enneteda isegi siis, kui teema on südames oluline ning silmis huvitav? Nääh, laiskus (igal kujul) on üks omapärane, kuid valdavalt taunitav iseloomujoon.

Samas, alati võib sama küsimust ju hoopis teise pilguga vaadata ning patsutada enesele õlale: näe, sa tabad oma mandumised ära, olgugi, et tugeva hilinemisega. Ehk teisiti sõnastatuna: kas need korrad, mil ma lauataga ennast tõsise idioodina tunnen on:
a) vaimne miinimumhetk, mil tehakse tsirkust, mida ma tavaliselt ei tee või
b) vaimne tipphetk, mil ma ise ka aru saan, millega ma lauataga tegelen?

Voodis vedeleda, lakke vahtida ja tühje ning mõttetuid mõtteid heietada armastav Mina.

Inimesed tänaval räägivad, et mees peab tegema, mis... Nujah, oleks siis nii, et ainult mehed. Paraku, mida päev edasi, seda selgemaks saab asjaolu, et ega naisedki pääse oma tegemiste, oma olemuse eest. Nii ma siis võtsingi südame rindu ja hõikasin eelmisel nädalal välja: kole ja tark (ei naera liiga valjuhäälselt) olemise asemel tuleb hakata ilusaks ja lolliks.

Esmapilgul tundus, et lolliks saamine on kordades lihtsam ilus olemisest. On täiesti uskumatu, mil määral varuvad inimesed igakuiselt aega hooldamaks oma küüsi või juukseid või... Nojah, siis sisenedes suvalisse salongi, istud ja ootad oma aega. Diivani kõrval on hunnik ajakirju. Võtad esimese- ja sulged kiiremini kui avasid. Järgmine - krt, samasugune idiootsus! Kolmanda juures tunned juba kuidas käed määrduvad kollaseks, neljandat ei julge enam puudutadagi. Ausalt, kas keegi tõesti suudab midagi taolist vaadata? Ja tunda oma aega asjalikult, no vähemalt meeldivalt, sisustatuna... Hmm, vahest olen ma ise küündimatu? No näete, mida ma teile rääkisin, piisab vaid taustsüsteemi vahetusest ning idioot ma olengi.

Nujah, selleks, et korralikult tibitsema hakata, tuleks esmalt ajada väline formaat paar numbrit pisemaks, seejärel läheneda teaduslikult ilutööstuse põhimõtetele. Võtta omaks usk rõveda krohvikihi kaunidusest ning süvendada endale, et moes on ilusad riided (need kaks viimast on tõsised pähklid). Loomulikult tuleks teemasse investeerida summad, mis valjult lausumist ei kannata, kuid uskumus, et mingil hetkel tuleb appi kellegi teise rahakott, peaks ju olema piisav. Khmm, ja mis ma selle rahakotiga kaasaskäivaga peale hakkan (selle osa ajast, mis jääb väljaspoole keppi ja keeksi)? Hea küll, beib, ei mõtle nii palju!

Selle pisikese mõttearenduse peale hakkas Kadri (ei ütle, milline kuuest) mulle nädalavahetusel rääkima, millest mõtleb üks enesest lugupidav blondiin ning mil moel end väljendab (ausalt, Kadri, ma tunnen sulle kaasa, sest selline suhtlemine tütarlastega võib kaasa tuua eluaegseid psühhotraumasid). Tjahh, mul tuleb ikka kõvasti pingutada, igal rindel.

Kokkuvõte: saavutamaks harmoonilist kooskõla väljendiga "ilus aga loll" tuleks tööd teha nii kuradi palju, et lihtsam on vist loobuda. Nii palju püsivust mul siis ongi. Leides võimaluse muuta oma elukvaliteeti, lihtsalt loobun. Hmm, võibolla siiski mitte!

p.s. põhjused käesoleva mõttekäigu arendamiseks tulenevad "heasoovlikest" soovitustest, kuidas edukalt mehele saada, jättes sealjuures määramata tegeliku võtmeküsimuse: millisele mehele.