Millal inimesed aru saavad, et kettkirjad on maailma haigeima fantaasia vili, mille ainus otstarve on teiste inimeste aja ja närvide tapmine? Kas ma olen kuri? Oo jaa, otseloomulikult olen ma tige ja nördinud iga kord, kui midagi nii nõmedat, haiget ja labaselt manipuleerida soovivat minu postkasti maandub.

Täna saabus mulle mail, mille pealkiri oli midagi stiilis: Hiina vanasõna raha kohta... Algus oli igati aus ja armas aga mis siis hakkas? Ootamatult selgus, et mees, kes 53dal aastal esimesena selle kirja sai ja kahekümnele inimesele edasi saatis võitis veidi aja pärast lotoga hunniku raha. Vaata kui tore! Ikka juhtub, et keegi võidab raha. Palju rohkem oleks mind küll huvitanud küll selle mehe (loe: kretiini) nime, kes selle esimese kirja saatis, kuid tema kuulub kahjuks klassi "tundmatuks jääda sooviv heategija". Edasi tuli kurjakuulutav jutt kellestki Carlosest (elas arvatavasti Boliivias ega omanud materiaalseid vahendeid kahekümne kirja saatmiseks), kes ei saatnud kirja edasi ning kelle poeg jäi raskesti haigeks... ja loomulikult lõpetame ilusa ja õpetliku suunisega: sa ju tahaksid endale õnne, mitte õnnetust!?

Oi, kui hea ja mõnus on trampida inimeste tabudel, ebausul, teadmatusel... Appi, kui veetlev on tekitada järgmises kahekümnes inimeses paanika, et aga äkki, kui ta ei mängi 20 korda idiooti ega saada maili edasi, äkki siis lähebki halvasti. Ja teisest küljest: miks peaks minema hästi, kui sul selline rõvedus pähe kargab nagu kettkirja edasisaatmine? Ähvarduste edasisaatmine? Ähvardused üldjuhul kutsuvad esile trotsi ja vastuähvardusi. Klišeelikult: vihkamine sünnitab vihkamist (ja ka teisi emotsioone nii nagu teisedki emotsioonid võivad sünnitada vihkamist... ühe seose välujarebimine mitmedimensionaalselt maastikult näeb siinkohal siiski armas välja ning las ta olla). Palun edaspidi mind nimekirjadest välja jätta: ma olen alati nõus loobuma teenimatust õnnest selle nimel, et rahulikult ja tasakaalukalt oma päev õhtusse saata.

Tänan.