Ma olen leidnud enesele uue mängu. Orkuti õnnelaused. Need on valdavas enamuses kirjutatud just sellised, et absoluutselt igas päevas on midagi, mille juures saab öelda: nii seal ju kirjas oligi (sõltumata lause sisust). Seejärel tekib kiusatus otsida viimase tunni seest seik, mille kohta võiks öelda risti-vastupidist. Ka selle leidmisega pole probleeme. Psühholoogia on armas asi, eksole. (põhjuslikult sama teema, mis võrdleva astroloogia ja ajalehe horoskoopidega)

Ainult eile tekkis mul kange kiusatus hüüatada: orkut on mind kellegagi segamini ajanud! Ma lihtsalt ei ole võimeline olema selline: You display the wonderful traits of charm and courtesy. Naersin, et peaks minema koju ja pugema raamatuga teki alla, sest muidu võib juhtuda, et keegi arvabki mingiks hetkeks, et ma ilus ja hea olen. Katie küsis selle peale: kui sa m6nikord oled selline, kas sa siis ei olegi mitte selline..? ..m6nikord.. Tjahh, kisub väga oma tegude eest vastutamise peale, seega - ei. Noh, tegelikult ma loomulikult olen ilus ja hea aga mulle absoluutselt ei meeldi, kui keegi minust nii arvama hakkab. Tabades mõne inimese pilgus või jutus seda "ilus ja hea" alatooni, on suhteliselt kiire sõit kaugemale, sest ma olen inimene ning järgmisel hetkel on suur tõenäosus sattuda seisu, kus vaene tegelane, kes minust (liiga) hästi arvas saab pettumuse osaliseks. Palju rohkem meeldiks mulle, kui inimesed kirjeldaksid mind 'veider' või 'jabur'. Ma pole just üleliija veider, seega ka õlakehitus ja 'tavaline' või 'normaalne' on täiesti asjakohased väljendid.

Tagasihoidlikkus (pigem alalhoidlikkus) ei hüüa tulles. Isegi minu puhul. Tänane mängu jätkamine tekitas tunde, et orkut irvitab minu pihta. No tere hommikust! You will be recognized and honored as a community leader. Ma olen peaaegu nõus olema ilus ja hea (mõnikord... kui keegi ei näe...) aga igasuguse liiderdamise lõpetasin ma juba aastaid tagasi. Elu on palju lihtsam ja mõnusam, kui sa pole seotud mitte millegagi, mille juures sul tekiks kasvõi pisikene sisemine vastutustunne mingite asjade/inimeste ees (oma pere ei lähe arvesse, sest sellega tegelevad nii ehk naa kõik inimesed mingil määral), rääkimata võimalikest lahkarvamustest eri inimestega (rumalatest kaklustest hoian ma kiivalt kauge kaarega eemale, juba aastaid). Huvitav, kas mul õnnestuks tänane päev tõsiselt halli hiirekesena mööda saata, äratamata kellegi tähelepanu? Enam mitte, sest blogipostitus on juba kahjuks teatav tähelepanu tõmbamine. Aga kuni praeguse hetkeni oli igatepidi eeskujulik hommikupoolik.