Täna on siis üks neist päevadest, mil tahaks kõigile ja kõigest rääkida. Lihtsalt istuda ning mõtiskleda valjul häälel. Rääkida iseenda jaoks asju selgemaks. Aga samas... Samas ei tahaks ühtegi sõna öelda ega kellegagi kohtuda. Kummaliselt loll aeg seega. Ma olen maailma kõige õnnelikum ja õnnetum inimene korraga. Esmaspäeval otsustas reaalsus mulle õlale koputada ja tal suslikul on kuradi raske rusikas. Samas, kui ignoreerida nüüd seda murtud rangluud olen ma ju ikkagi üks õnnelikemaid... No võta sa nüüd kinni, mis ma olen või mida ma tahan.

No jah. Indrek just ükspäev ütles, et ta nii kadestab mind, et ma olen endale sellise kesta jõudnud kasvatada erinevata partneritega mängides. Mina ja mingi kest? No ei, ma ei oska neid kasvatada. Ikka ja alati annab mind pisarateni solvata. Selleks pole ju tegelikult palju vajagi. Aga kui ma tean inimese headust, siis ei suuda tõesti mingi emotsionaalne plahvatus mind kuigivõrd endast välja viia. Njahh, eriti kui iga sõna tuleb teenitult ning mõeldes mingitele vanematele, vastastena mängitud kordadele võiks öelda, et isegi vaoshoitult. Samas kadestan mina Indrekut hullult, sest tal on haridus, elukaaslane... seigad, mis vist minu elu kunagi kaunistama ei hakka. Esimene neist jääb iga päevaga üha kaugemaks unistuseks ning teisalt... oi, mul on nii armas komme liiga kõrgele vaadata... Ja tänu vanadele rumalustele on tänaseks kadunud julgus midagi liigutada. Ma pigem kuulutan end eos kaotajaks ja lasen asjadel veereda omasoodu... ja kui ma sellega elu võimaluse käest lasen (nagu Indrek ikka hoiatab), siis olen ma loll aga ma ei oska ei suuda midagi liigutada... ei julge... iga kord on ju asi perse läinud, miks peaks nüüd teisiti minema? Ning miks peaks üks ilus-tark-ja-osav mees üldse vaatama minusuguse poole...

Samas, hehhee, vaatame, mida see neljapäev tooma hakkab. Kes oleks oodanud, et mina liiderdan tabelis üks voor enne lõppu? Mina igatahes mitte. Jube sillas olen hetkel. Samas on mul hakanud lõpuks ometi tekkima tunne, et ma vist hakkan midagi taipama sellest rannast juba ka kõhutundega. Nüüd saab ometi uuesti pöörata oma täistähelepanu väljamängule ja kaitsele... Ehk nendele teemadele, mis on täiesti lapsekingades. Hullult sillas olen sellest tundest. Ja hiljemalt homme kirjutan pisikesest vedurist, kellega ma suusatamas käin... aga nüüd lähen suusatama...

Üksi või mitmekesi, haridusega või ilma: mul on maailma kõige armsam tütar ning ühel päeval saan ma hoolimata kõigest oma elu siiski joone peale! Raudselt!
Head aega!

Eile, poole mängu peal, küsis üks lahe inimene (tahaks nimetada heaks sõbraks aga see eeldab vist kahepoolset kokkulepet), kuidas mul läheb. Minul läks nägu naeru täis ning vastasin, et hästi. Läkski hästi. No vähemasti oli hullult naljakas vaadata seda järjest kasvavat põhjade merd. No me saime selle viimase koha saamisega lõpuks ometi hakkama! Ja veel tõeliselt masendava protsendiga!

Praegu jäin mõtlema, et oleks ta selle sama küsimuse esitanud pool tundi hiljem, oleks saanud risti vastupidise vastuse. No mis siis ikka, koputan taas Laurile õlale, et ole hea ja otsi, kas leidub inimest, kes on nõus esmaspäeviti blondiiniga mängima. Ma isegi ei oska kuidagi kommenteerida. Lihtsalt sõnatuks võttis. Aga noh, mis siis ikka, elu läheb edasi ja küll ma kunagi jälle kellegi leian, kellega mängida.

Aga keda ma siis otsiks endale partneriks? Njahh, muidugi oleks ääretult hea mängida kellegagi, kes on minust jupi parem mängija. Mina saaksin õppida parematelt, samas oleks hull motivatsioon jõuda kuhugi natuke lähemale ning õpetussõnad tuleb vaikselt vastu võtta, neid hiljem omaette vaagida ning neist õiged järeldused teha. Küsimus vaid: miks peaks mõni selline minuga mängida tahtma? Ja neil kõigil on ju omad kindlaks kujunenud partnerid olemas ja... Noh hea küll, ei saa tugevat partnerit. Aga siis keegi motivatsiooniga tegelane. Keegi, kellega koos arutada ja uurida-puurida, koos kasvada ning heaks saada. Hea sõber, kes kannataks minu ebardliku iseloomu välja... (sellist inimest vist ka ei ole)... asi hakkab keeruliseks muutuma, kuid Lauri on omamoodi võlur nende kohtade peal ning temale tulebki loota hetkel!

Aga koht oli aus! Nii aus, et ma ei lakka ikka eputamast. Täiesti kindlalt ja ausalt väljateenitud! Nii aus, et minu egol oleks vist võimatu sellisel hetkel loobuda. Jätaks kuidagi allaandmise mulje. Isegi, kui see nii ei ole... ja antud hetkel ei olnud põhjused seal.

Misantroop on endiselt hea raamat.

Igasugune õppimine meenutab omal kombel lego klotsidest ehitamist. Algul on sul mõned klotsid. Sead paika idee, millise pisikese onni sa nendega ehitada suudad (esialgu muidugi lootusega, et aja jooksul lisandub klotse ka aknapealsete ning katuse tarvis) ning asud tööle. Kogud ning ehitad... Onn saab valmis. Mõne aja möödudes lisandub küll uusi klotse sahtlisse aga neid justkui polegi enam kuhugi panna. Bridge'ist räägin, kui keegi veel ei taibanud.

Kunagi ammu, ammu, kui me Indrekuga koos mängima hakkasime, asusin ma oma esimest teemakohast onnikest ehitama. Ühel hetkel sai see justkui valmis, et siit edasi ei oska minna, kuigi teadmisi tuli juurde. Tookord tekkis temal geniaalne idee, et ta tahaks nüüd süsteemi vahetada. Appi, kui raskelt see läks. Ma pidin võtma oma onnikese, lammutama selle kildudeks ning hakkama uut ehitama. Sealjuures korjasin ma ju sahtlist välja ka kõik need vahepeal kogunenud klutsid. Veidi projekteerimist ning näed sa, nendega saab ju ilusama ja uhkema majakese ehitada!

Vaevu sai maja püsti, kui saabusid uued ajad. Tema teatas, et läheb aastaks soome!!! Oi, kui õnnetu ma hetkeks suutsin olla. Noh, mina olen ju loll ja kellegagi ei suhtle ning kuidas ma nüüd mängida saan? Upu või uju. Umbes järgmisel päeval otsustasin, et nüüd on viimane aeg hakata julgeks. Lihtsalt võtsin kätte ja lubasin, et hakkan suhtlema inimestega, mis sellest, et nad suure tõenäosusega minus maailma suurimat tüütust näevad. Ma ei lase selle tunde kahtlustel enda liikumist varjata! Ei lase! Teine suur otsus, mis ma vastu võtsin: saa üle oma paranoiast, et otseselt esitatud ülesanded, millele tuleb vastata ei ole mõeldud ainult minu lõksu meelitamiseks ning lõppeks ei anna mul ju kuidagi näidata end lollimana kui ma olen. Need olid karmid otsused ning ma tänaseni tuletan endale igal sammul meelde, et paanika ei aita edasi. Võta vastu, mis pakutakse ning ära lase enesehinnangul piirata võimalusi. (Natuke vist ikkagi lasen aga suured sammud on õiges suunas astutud vahepeal.)

Klotsegi kogunes suhteliselt kiiresti pärast selliseid hullumeelseid eneseületusi. Mul on uus partner, uus süsteem ning ainus, mis jäi teha oli maja lammutamine ning uue ehitamine. Ma tean, et kui see valmis saab kord, siis tuleb sellest häärber võrreldes esimesega, uhke isegi teisega kõrvuti pannes. Hetkel on aga üks suur-suur segadus asjades. Klotsid on kõik mööda tuba laiali, ehitada olen jõudnud vaid natuke kuskilt alt ning lisades siia selle loomupärase ande, et niikuinii kõik arvavad, et ma olen ilgelt loll, tüütu ja vastik, siis kokku tuleb suhteliselt kummaline seis (ehk üritage nüüd ette kujutada seda mõtetetulva ning mõttelagedust korraga, kui ma tõstan laualt 13 kaarti). Aga see seis lähe ühel päeval üle. Kunagi tuleb midagi kindluse moodi ning meeles pidades, et ma ju tegelikult ei saa jääda lollimaks, tuleb kasutada situatsiooni, ehitada oma häärberikest ning loota, et kui ma kunagi just midagi veel grandioossemat ehitada ei plaani, siis vähemalt selle saan projektikohaselt valmis ning kasutuskõlbuliku. Küll ma saan! Vundamenti oli vaja laiendada. Nägemus millestki laiahaardelisemast. Ehitusstiil on suuresti muutunud ning seni katsetamata võtete kasutamine vajab erilist harjumist. Julgust ning selget mõistust! (mõlemaid napib)

(Võibolla pean ma hoopis tänulik olema, et Indrek just nüüd ja nii pikaks Soome läks. See sunnib mind edasi liikuma. Muidu oleks mul olnud veel aega põdeda ning oodata, et kunagi... küll kunagi läheb miski paremaks... Krt, ei lähe, kui ise ei tee!)

Ikkagi naine...

Eile oli siis neljapäev. Njahh, tuleb vist tunnistada tõsiasja, et väide: naised mõtlevad südamega ja mehed ajudega, osutub õigeks. Vähemalt minu puhul. Oh appi! Ma pole juba ammu (ja võib juhtuda, et mitte kunagi) nii jaburalt ja sellest tulenevalt ka nii valesti pakkunud. Vürtsi lisas ka asjaolu, et mängisin kellegagi, keda mulle õhtu alguses tutvustama pidi ning võite nüüd ise mõelda, kas me teadsime teineteise pakkumisstiili. Küll jäi meil lepinguid välja pakkumata, küll sai ülepakutud, siis võtsime vastased enn-pluss-üheta kontrata (!) ja siis panime kontra lepingule, mis läks alt vaid tänu sellele, et väljamängija hakkas kartma ja andis selle alt.

Hoolimata kõigest oli jube lõbus ning alati saab (vähemalt mõne koha peal) süüdistada jaburaid, teravaid jaotusi (stiilis 5-5-3-0; 6-5-1-1; 9-2-1-1). Lahe jaotus oli see 9-2-1-1. Võtsin laualt lehed, vaatasin neid, lugesin ruutud üle. Siis lugesin muud mastid üle, lahutasin selle 13st. Lugesin veel korra ruutud üle ning veel korra proovisin seda 13. kaardi meetodit ning pärast kolmandat ruutude otseloendamist hakkasin lõpuks vist uskuma, mis mul käes on. Ma olin õhtu alguses nii omades mõtetes, et esimesed kümme jaotust kulus puhtalt sisseelamiseks, keskendumiseks ning mõttetutest mõtetest vabanemiseks. Vähemasti ei saa ma süüdistada halba jaotust või võõrast partnerit selles, et ma väljamängu ajal (Ökuli vastu) risti ässa ära unustasin. Õnneks oli leping mingi tobe 2S ja ma mängisin oma mõtetes nelja - välja tuli ikkagi, ületihiga. See on suhteliselt tavaline, et ma kallismasti osamängu mängides kramplikult kümmet tihi tahan saada ning siis hetkeks isegi õnnetu olen, et näähh, üheta läks. Ässad võiks aga ikka meeles püsida. Õnneks kogunes iga jaotusega pisut energiat ning mõte koondus ka üha enam kaartide peale. Lõppeks lahenes kõik ju ometi hästi! (kolmas on hästi) Ise olen väga rahul! Hoolimata tõdemusest, et südamega mõtlemine pole hea karma... aga paraku või õnneks ei saa ma selles osas midagi asjalikku ette võtta. Järeldus: sõltumata oma vaimsest ja füüsislisest seisundist olen ma kindlasti platsis ka järgmisel nädalal ning loodetavasti ka tuleval esmaspäeval. Ainsateks takistusteks võivad saada surm ja kooma (kusjuures kooma on kindlam argument, sest haiglas on liiga hea järelvalve, sealt naljalt minema ei rooma).

Ma olen viimasel ajal suhteliselt palju kolanud kaalukate foorumis. Hästi toredad, meeldivad inimesed. Selle peale hakka või tõesti uskuma, et paksud on rõõmsamad. Nad on kõik nii soojad ning hoolivad, teadlikud oma murest ning kindla sooviga sellest jagu saada, jagades nõuandeid ja soojust ka kõigile endi ümber. Kohati tundub mulle, et kaalukad on minustki parema inimese teinud.

Miks ma seda kõike aga kirjutama hakkasin? Mida enam foorumisse süüvin, seda enam leian ka eest noori, teismelisi, kes rabelevad elu eest (ja seda sõnaotsesesmõttes) , et pääseda välja mõne toitumishäire hukatavate küüniste vahelt. Kurb on vaadata neid alles inimeseks hakkavaid tegelasi, kes juba on suutnud endale aastateks haavad tekitada. Olgu need põhjused siis misiganes, kriipspeenikesed sõbrad, väikesekondiline ema, soov modelliks hakata... mis iganes! Vahel tahaks küsida, kus olid kõigi silmad siis, kui probleem alles tekkima hakkas? Kas tõesti ei saanud seda kuidagi ära hoida? Siis aga meenutades oma minevikku, meenub kuskilt üks loll iga (mis tegelikult on ju ääretult oluline etap vanematest lahku kasvamisel), mil vanematele ei saanud jumala eest millestki rääkida, ise, aga, pole veel piisavalt tark, et elus läbi lüüa ning siis tekivad hullud käärid kõige vahele.

Ma ei olnud just kuigi mässumeelne teismeline ning kerge arengupeetusega nagu ma olen, tulid minu jaoks keerulised ajad alles pärast keskkooli lõppu. Varem oli mul justkui rohkem mõistust või vähemasti sai end koduses tugitoolis turvaliselt kerra tõmmata ning mõelda, et kõik saab korda. Siis aga olin ma ootamatult suur ning justkui kohustatud ise endaga hakkama saama. Muidugi ma ei saanud, sest õppimata ei saagi kohe tark olla. Vahel tundub mulle tänaseni, et kui ma oleksin 15, siis saaksin ma minna ema juurde ning öelda, et ma pole selle maailma jaoks veel valmis. Aga ma olen 27! Millal mina küll suureks kasvan?

Teisalt olen ma nüüd aastaid andnud eratunde reaalainetes. Ma pole kohanud veel ühtegi ajudeta noort. Küll aga mõjutavad hindeid tegurid nagu lahkuminek poisiga, õpetaja poolt kunagi sitasti öeldud lause, suhted sõprade või vanematega... Enamasti pole minu töö valemite ja mõistete lahtiselgitamises niivõrd oluline kui kuulamine. Püüa mõista, mis toimub selles noores peas ning ole valmis kuulama. Tihtilugu jõuad mingil htkel punkti, kus avastad, et sellel noorel polegi ühtegi teist täiskasvanut lähedal, kes kuuleks nendest jamadest. Teatav vastutus tekib, sest ma ei saa ju kuritarvitada ühe areneva õrna hinge usaldust. Vähemasti mitte seni, kuni pole kuritarvitatud minu usaldust. Aga mis relvad on minu käes? Igaüks peab ju lõppeks oma kukkumised ise kukkuma, õppetunnid ise kätte saama. Ma saan olla olemas, hoida silma peal ning veidi suunata, et vead ei muutuks mõttetult valusaks. Rääkida oma apsakatest, mis mingitel hetkedel on väga valusaid haavu tekitanud, mis aastaid veritsesid...

Miks ma seda kõike kirjutan? Mul on tütar. Ühel päeval hakkab ka tema kodust välja kasvama. Ühel päeval ei räägi ta enam mulle, mis toimub, ei kuula minu nõuandeid (ja suure tõenäosusega peab mind maailma kõige tänitavamaks inimeseks). Ma loodan ainult ühte: et sel hetkel, kui tema hakkab maailmalt oma suuremaid muhke saama, on ta lähedal mõni täiskasvanu, kes saaks olukorral silma peal hoida, toetada salaja, kui vaja.

Noh, see on vist see koht, kus tuleks tõdeda, et peaks hakkama oma sisetunnet rohkem usaldama. No, kui ei ole, siis pole ning ma saan kergelt õlgu kehitades ning käsi taskusse lükates oma eluga edasi minna. (Pisikesed taustauuringud teevad vahel imet.) Vähemasti suutsin ma seekord end eemal hoida suurest ja piinlikust jamast. Kas ma olen kurb? Näähh, mitte eriti. Natuke tühi olen seest, sest üheks hetkeks täitis mind midagi suurt ja ilusat, olgugi vale. Hehh, tuleks otsida üks (soovitatavalt täis) prügikast ning anda üks hea hoop jalaga ning kõik oleks taas korras. Aga ma ei kahetse seda uitmõtet, mis täitis naeratusega mu maailma veidikeseks. Unistamine on ju lubatud, peab ainult teadma, millal lõpetada.

Millal ma viimati kellestki sisse jäin? Kolm aastat tagasi! Kui nüüd trendi järgida, siis kolme aasta pärast järgmisele katsele ning siis kolme aasta pärast taas ja veel ja veel... ning kui ma vahepeal ära ei sure, siis äkki isegi leian kellegi.

Natuke sedapidi tunne on: F.Kafka "Sild". Kui kohtume, siis ma võin seda teile lugeda. Üks võimsamaid tekste, mida ma iial kohanud olen. Siis, aga, pean ma sinna otsa lugema ka A.Kaalepi "Lootuse" ning T.Liivi "Olemisest nööpauguna", et te liiga musta masendusse ei satuks, sest mina nii mustas ei ole.

Stopp! Punkt. Rohkem ma sellel teemal ei jahu. Ja ma ei taha sellest rääkida! Lubagem sellel mõttel siis surra siin, 14.veebruari hilisõhtul. Rahu sinu põrmule. Täna oli, muide, ka leinapäev. Aitab! Palun ärge teiegi mulle meelde tuletama hakake, et kunagi veebruaris läksin ma ogaraks (nähtavasti külmast).