Sattusin eile taas hea kodumaise raamatu peale (palun ärge küsige, kes - tundmatu, meenutamatu nimi oli; ärge küsige mis - ma ei mäleta (endal on ka piinlik, pisut)). Hetkel pole konkreetne raamat õnneks kuigi tähtis. Toetasin end mugavalt oma punase diivani sisse ning ahmisin sõnu, lauseid, kirjutatud ja kirjutamata mõtteid.

Väike keelepede minus tõstis taas pead, ampsas kõhu head-paremat sööki täis ning lõi nurruma. Lugesin mõned tekstid, toetasin seejärel avatud raamatu kõhule ning pikaldaselt unistaval pilgul aknast välja vaadates mõtlesin hetkeks omaenese konarlikule ja vigasele emakeele kasutusele. Seejärel teiste... Jah, teiste. On metsikult palju autoreid, kelle keelekasutuse võib vasaku käega liigitada oivaliste hulka. Avad raamatu ning juba sa oledki mattunud imepisikeste detailide rägastikku. Juba matsutab pisike keelepede ahnelt etteantud mahlakaid pilte. On tekst, on tähed ning isegi kirjavahemärgid muutuvad lummavalt mänguliseks.

Mõtlesin endast ning niiväga tundsin tol hetkel sarnasust Vesipruuliga (hoolimata asjaolust, et ma üle-ilma-kuulsust ei taha, poleks üldsegi paha tunne, kui keegi vahel hellalt õlale patsutaks ning mõne ausa toetava/eitava/suunava sõna ütleks). Minu vänderdavad laused, poolikult mõeldud mõtted, viimistlemata sõnad ning juba ma kelgingi kasvõi siinsamas blogis. Juba kirjutan kõveraid värsse ning hoomates hetkeks omaenese väiksust värvusin diivaniga ühte karva. Ja ikkagi, tõstis miski minus pead, see olen mina! Ükskõik, kes ma siis olen või kellena paistan. Kui ma kirjutan, siis pelgalt sellepärast, et nii on hea - minul endal! Kameeleonina - diivani kaitsevärvist välja, raamat uuesti silme ette ning: head isu!

Nii ma istusin eile oma diivanil ning ootamatult küsis pisike keelepede minus: kas tõlkimise eelduseks polegi siis keele tunnetamine abaluudega? Viimastel aegadel jääb tunne, et pigem kuulub 75% tõlkijate (protsent on statistiline ja sellest johtuvalt loodetavasti väär, lähtudes mulle kätte jäänud pisikesest tõlkekirjanduse valimist) töölepingusse klausel: tõlkida kuivalt ja ilmetult. Jah, sel hetkel on ääretult meeldiv haarata riiulist mõni A.Sanga või B.Alveri tõlgitud kuldteos ning lasta sellel pisikesel keelepedel maiustada millegi väärtuslikuga tõlke vallas.

Selleks, et mitte liigselt kurnata lugejaid mingi tavalise halaga, teen pakkumise: kes otsib hambavalu, võib vaadata mu eelmist postitust ning teha ise järelduse praeguse pakkumise kohta. Ainus vajalik eeltingimus on oskus vajadusel/võimalusel sitasti öelda.

P.S. kui järgmisel aastal kellelgi kingiprobleem tekib, siis ma vajan t-särki tekstiga: SAABAS. (Käisin täna printerist pabereid otsimas, mida ma veel trükki saatnud polnud)

Üritamatagi vältida enese kordamist.

Soe suvevihm mu juustelt langeb alla.
Mind hellalt paitab tormialge tuul.
Soe suvevihm loob tee mu kleidist läbi
ning naeratus mu päeva täidab taas.

Ja kuskil pikne käib, ning kummastavalt kaunis
on tema tee, ta hääl nii karm
Ei püsi paigal suure tormi algul.
Ei iialgi! Vaid mõtteis lendamas

Soe suvevihm mu juustelt langeb alla
nii hellalt kulgeb laubalt tema tee
laup vesisuudluse saab õrna
ja selle järel paitus põsel,
järgneb huul...

Ja mina joovastun,
end üks kord aastas kaitsta
ma luban tormidel siin, suurte tuulte käes.
Ma seisatan ning plikalikult kauge
on pilk
ja paljajalu vees
käed laiali ma ootan tuulte süles
uut silitust, uut suudlust, joovastust...

et sügistalvel ärgata taas üles ning tunda endas julma üksildust.

Puhkus on lõppenud, sünnipäev peetud - nüüd oleks vist ülim aeg kaineks ja asjalikuks hakata. Enne asjalikustumist lubasin eile õhtul enesele vanainimeseliku kokkuvõtte-mõtiskluse.

Lebotasin oma armsale punasele diivanile, uus raamat käeulatuses. Ei ole maailmas paremat hetke - läinudnädalane looduse emotsioonidemäng emajõelt silmis, pisikese sünnipäevapeo jutud kõrvus (purju ei jäänud, pohmakat polnud ja džinni jäi alles - nõrk, kas pole), kergendusohe, et koristamisteemaline loeng on selleks korraks taas lõppenud ja vaikus. Laps otsustas viimaste külalistega kaasa minna. Jäi ainult mina, raamat, kuum kohv ning diivan.

Veel üks hetk kannatust. Mõtlesin "komplimentide" peale vanusest 28. No millisele inimesele ei meeldiks komplimente saada? Mulle küll meeldib. Eriti meeldivad need mulle siis, kui selle taga on kummastav siirus (pole just liiga tihti tänaval kohatav suurus). Viimase aasta pärlid: mehelik (M), paks (M), kole (M), "aga sina pole ju naine" (N) (kuna jutt käis mõtlemisvõimest, siis üdini positiivne kommentaar), armas (N), ilus (ok, "kõige ilusam" - ütlejaks minu poliitiliselt korrektne tütar). Vägivaldsete järelduste tegemisega jõuamegi punkti, kus naise leidmine tundub nagu loogilisem kui mehele saamine. Noh, tegelikult kuulub positiivsete komplimentide hulka ka väljend "joob nagu mees" aga selle mainimine või pelgalt joomine tegevusena toob suhteliselt tihti kaasa meesisendite jabura arusaamise, et naisterahvad ei peaks teps mitte jooma ega suitsetama ega ropendama ning kuna mõtlemine pole meile ka kohustuslik omadus, siis jääbki üle see, mida ma nüüd aktiivselt tegema asun: haaran oma raamatu ning lilletan vaikselt unistades edasi.

Kohalikus playlistis täna: Aapo Ilves ja Eliit Sünnipäevalaul, Aapo Ilves ja Orelipoiss Aga Ükskorda, J.M.K.E. Organiseeritud Elu, 11.... (ja muu paremat sorti muusika...) Elu on lill! (eriti, kui ma mingi hetk suudan välja sebida need laulud, mis mind alates reedest (või lausa kolmapäevast) lakkamatult kummitavad)

veest ja kalastamisest

Kummaliste väärtushinnangutega tütarlaps - see on minu enese tänane nägemus endast. Mingite nurkade pealt idiootlik esteet ja tähenärija, teisalt lootusetu romantik ja siiski. (Punkt.) Ja siiski on mul jummala poogen, mis mu ümber toimub, kui ümbruses on midagi, mille abil oma mõte sõnatult jooksma panna. Ma ei karda tuttavatega sauna minna aga ma ei oska neid enesega kaarte mängima meelitada (sõltumata nende tasemest - mina pasandan lauataga ikka "nagu tavaliselt")

Te ju näete, et ma praegu paaniliselt koristan ning üritan teha oma elamisest pesa, mille peale mu ema pühapäeval infarkti ei saaks? (Liiga valjust naermine on lubatud kuid mittesoovitatav.) Mulle endale meeldib väide, et mu korteri väljanägemise järgi saab alati kindlalt väita, et siin elatakse. Kui mul tekib idee, siis selle teostamise ajal pole vahel ruumi jalgagi maha toetada.

Tjah, ideed... Idee on tugevalt ülehinnatud väärtus ka siis, kui nende eest makstakse 5 kopikat pangest. Krt, see polnd teps mitte mu algne idee kribamisel.

Hea küll, esmalt oli nädalake Võsul. Lahe seltskond mõnus bridž. No hea küll, mina tegelesin, nagu tavaliselt, lauas valdavalt kalastamisega või pakkumiste suvalises suunas ujutamisega. Kuid siis on hea, kui sul on mõnusalt rahulik partner, kes sel hetkel, kui sa peaga vastu seina jooksma hakkad, nendib rahulikult "ega me siia võitma tulnud ju".

GP ajal tekkis huvitavaid hetki, mil ma tõesti suuril silmil vaatasin: wau, ma ei tuleks selle pealegi (ja siinkohal ei pea ma silmas imeilusat pakkumist või mängu vastaste poolt). Näiteks oli minu jaoks lausa jaburalt palju partnerisõimamist. Teisalt oli kuidagi hirmaus palju "ekspertpaare" teises toas. Ah, et millest ma seda järeldan? No niipea, kui mingi voor hästi läks (jätsime meie kalastamise või otsustasid vastased ujuda), kippus vooru lõpus laua taga kuulma nende ausat ja ehedat arutelu, kuidas neil sokkude vastas viletsad tulemused tulevad. Lahedalt naerma ajas. No kammoon, ma ei tuleks selle pealegi, et lauas analoogilist arutelu üles tõsta (korra ma kommenteerisin ühe sõnaga oma väljamängu valikut, kuna ma ju ka lauas olin, kui selle peale tuli kiirelt: ei-ei, teie väljamängu kohta ei ütle ma midagi aga (uuesti partneri poole ning teema jätkus)...) Mis teha, issanda loomaaed on kirju.

Siiralt lahe nädal, metsikult südamelähedane mäng (kuigi ma seda ei oska). Meri, liiv, kivid ja lained, männimets koos mustikatega ning imearmsa kaminaga metsamajake - romantiku unistus. Lapse jaoks oli elavaim mälestus loomulikult Indrek ning tema ratastega karud ja linnamesilased. Neist tegelastest kuuleb meie majas jutte veel kaua (kuigi juba on peale jooksnud varjutavaid elamusi, millest allpool ka pajatan).

Võsu sai läbi, ilm läks perse aga milleks mulle rannailm, kui plaan on kaks päeva kodus magada (ja koristada, milleni ma märkimisväärselt ei jõudnudki). Või teisalt, miks pagana pärast tekkis mul soov minna esmaspäeval klubisse, kui plaanis oli magamine? Oleks vist aus nentida, et ma ikka pisut nördinud olin. Tunnistasin end taaskord suhtlemiskeenjuseks, mõtlesin hetkeks, kuidas krt ma üldse sellise alaga tegeleda saan oma iseka hiiglase vaatetornist, kuid nentisin kiirelt: ah, minge persse, mulle meeldib see mäng ning alati on kõigele olemas lahendus. Sel nädalal ma vist küll kaarte kätte ei saa (kui homme juhuslikult üks lisakäsi välja ei ilmu või viis, kolme laua peal saab ka mängida) aga tõelise idioodi järjekindlusega hakkan ma esmaspäeva hommikul taas otsima inimest, kes tahaks minuga mängida.

Ahjaa, tagasi teema juurde. Kolmapäevast tänaseni sattusin kalale. Ma juba mullu, kuuldes, kuidas kõik järjest kalal käivad, niutsusin omaette "tahan kaa" aga eelmainitus kenjaalsuse tõttu ma vist ei maininudki seda kellegi teise kui pelgalt enda kuuldes. Kui mu tänasesse teksti tavapärasest pisut enam "perseid" ja "sitta" sisse tuleb , siis põhjenduseks on 48h kõivuka ja luksiga kalal. Pakun, et lahedamat üritust pole mulle viimase viie aasta jooksul ette tulnud. Targad inimesed olla kunagi öelnud, et elus on kolm ilusat vaatepilti: põlev lõke, voolav vesi ja (sinu asemel) tööd tegev sõber - kõik kolm tingimust oli rahuldatud.

Esimene õhtu oli iga romantiku unistus. Sume ja sombune õhtupoolik vaiksel vanajõel aerutades (ikka vesiroosist kõrkjateni ja sealt vesikupu juurde), herilaste eest suitsukatet tehes, siider käeulatuses ning kaks spinningut üle pea vuhisemas. Jumaliku värvidemänguga päikeseloojang, mis jõel peegeldudes tekitas kerge värina hinge. Miljoni tähega selge öö. Viskad end murule pikali ning lased mõtetel lennata. Tunde... Ah, et ma ei käinudki kalal üksi? Nojah, eks oma osa sellel "lemberomantikal" oli ka roppudel naljadel ning liitril viinal. (Mõtle nüüd ise edasi)

Uhke lapsevanemana ei saa ma ju ometi mainimata jätta, et ka Marie oma esimese ahvenakesekese välja õngitses. Istusin rahulikult jõe ääres, suitsetasin järjekordset sigaretti ning kuulasin peaaegu kadedusega, kuidas luks ja ökul mu pisikesele piigale seletasib kalastamise algtõdesid (minul selliseid õpetajaid ei olnud, oli vaid loll suhtumine, et tüdrukud ei peaks õngega jõe äärde trügima - ega sellepärast käimata ei jäänud). Meenutasin tõelise mõnuga Erika sõnu, et mu laps täpselt minu moodi on, kui märkasin Marie'd huviga kuulamas ning küsimusi esitamas. Ah, aga ta oli ka tubli - tõi mulle isegi kahe näpu vahel ussikese õnge juurde.

Ainult üks asi jäi ütlemata. Iga kord, kui jutt jooksis meie oma reisiseltskonna meesisendite tekitatud pasahunnikute peale, tekkis kiusatus tuletada neile meelde seda reklaami: kõik, mille jaksad metsa viia, jaksad sealt ka tagasi tuua. Aga mis teha, kirjutamises olen ma alati osavam olnud kui rääkimises.

Ah, ma olen tubli!

Nunii, üks segane võistlus seljataga.

Eile õhtul, peale seitset hakkas Andres mind moosima, et tule-tule mõttemängude mitmevõistlusele. Khmm, ma pole 17 aastat malet mänginud ja kabet selle perioodi sees 10-15 partiid oma lapsega (ei ole eriline tase). Teisalt tegi pliks sihukest nägu: "ahoi, emme, kohe kavatsed sa Võsule ronida ja üldse..." Kui ma aga rääkisin mis alad on, siis tuli:
"Sudokud!? Kas seal pisikesi sudokusid ka on?"
"arvatavasti"
"Siis tahan mina ka. Ja kabet mängin ma ka!"

Mõeldud-tehtud. Ok, male jätsin vahele ja patseerisin selle asemel lapsega mööda hansapäevi.

Eelduste kohaselt siis male, kabe, mälumäng - 0, sudokud - hea ilmaga keskele, bridž - puhas loterii. Esimese kolmega nii läkski (tõsi, selgus, et veelgi kehvemini on võimalik mängida), dokudes 2-3 (tõeline üllatus minu jaoks, ma kartsin esmalt kõige raskemat - aga see ostutus kergemaks kui nii mõnigi vähem punkte andvaid dokusid - 1 minut jäi puudu ) ja bridž läks kõige paremini (loterii töötas järelikult minu kasuks).

Ning viimase koha asemel tulin ma sealt ära alavõidu medali, 10. koha diplomi ja meistripallidega (mida ma sel aastal pole veel ühtegi teeninud) - Ise olen rahul! Inetu oli kogu selle asja juures vaid fakt, et enne viimasta ala (kabe) olin ma positsioonil nr. 5

Päeva lahedaim seik on muidugi kinni asjaolus, et mu pisike piiga ei saanud kummalgi alal, milles kaasa lõi, viimast kohta (dokudes jagas ja kabes oli keegi veelgi tagapool).

Ja et täiuslik päev veelgi ilusamaks muuta, nägime umbes üheteistkümne ajal ülikooli peahoone ees siili. (Ma parem ei hakka rääkima siinjuures Toomemäe rüütliturniirist, mil mu pisike 30kg mul süles ja seljas elas, et ta ka üle inimeste peade näeks, mis toimub - puhas trenn.)

Bridžist ja inimestest. On selliseid partnereid, kellega saad jube harva mängida aga hirmsamal kombel tahaks vahel. Vahet polegi, mis põhjusel - mõnega selle mõttega, et ta hirmus tark on ja äkki jääb tiba mullegi külge, teisega sellepärast, et ta lihtsalt lahe ja vahva inimene on.

No olgu, igatahes kumises peas taas lootus ja idee, et saab ühe sellisega mängida (üle pooleteise aasta) ning siis kui ma teda klubisse kutsuma hakkasin tuli täiesti ootamatu vastus: ma ei ole viimase paari kuu jooksul pea üldse mänginud, ei tahaks marki päris täis teha.

Nujah, mokk töllakil hõikasin siis eile hommikul Laurile välja, et kuule, ma tahaks tegelt hirmsasti mängida, äkki saad päeva jooksul mõnest vabast käest aimu. Vaikus. Kell saab juba viis, ei midagi. Õnneks tuli Lauril päästev idee - Liisa!

Liisa siis kribas mulle, et ta pole küll aprillist saati kaarte käes hoidnud aga kui mulle sobib, siis teeme ära. Tehtud ta saigi. (Ilgelt sitasti mängisime ning ma pole veel kindel, kas me 25% saime kätte aga vähemasti sai mängida)