Olgu siis vahepeal siin ka märk maas. Esimesed, ilusamad, uudised sisaldavad seda, et uue töökoha paanika on nüüd maas. Seltskond on lahe, bussid liiguvad nii hästi kui võimalik ja homme on pealegi vaba päev. Ehh, elu on lill!

Teisalt lõpetas mu pesumasin koostöölepingu ning nüüdsest on meil jälle majas pesumasin M33 (ja alles testimisel olev mudel M12). Iseenesest see mind väga ei morjenda. Eksisteerib ju lõppeks täiesti tõenäosus, et ma teksade ja tekikottide jaoks leian kuskilt mõne tuttava pesumasina, mis neid peseb ja tsentrifuugib samal ajal kui mina diivanil kohvi joon ja niisama lollu möla ajan. Ohakas on ju ka lill! (Ilus lill, pealegi!)

Aga siis see julmem ja õnnetum seik - pool nägu tõmbas tänaseks õhtuks paiste. Ja minu esimene vaba päev, selle asemel, et kodus lebotada, koristada, kududa ja kirjutada, saan ma minna ja otsida linna pealt hambaarsti, kes tahaks tegeleda mu... ma ei tea, millega - "hammastega" oleks ilmselge liialdus ja ilustus selle surnuaia elanike kohta. Ja sinna panen ma kogu oma raha (ja isegi mitte vaba raha). Ja ma kardan hambaarsti! Oeh, nüüd ma vajan küll sõpra. Ma kardan, ma kardan, ma kardan... Ja ma ei taha raekojaplatsi polikliinikusse minna, sest seal saab sõimata (vähemalt minusugune argpüks ja minu hammastega). Ja mul ei ole oma hambaarsti. Ja ma ei tea, kuhu minna ja kus võiks saada löögile, sest järgmine vaba päev tuleb järgmisel kolmapäeval (pühapäeva pole vist mõtet mainidagi) ja ma ei saa ju paistes näoga tööl olla. Ja ma kardan, et nad teevad haiget (kindlasti teevad ka - mingeid muistse vabadusvõitluse aegseid varemejupikesi on vaja välja opereerida). Mis see siis on? Karuputk? iga kord, kui päike välja hakkab tulema, lööb ihu hulluksajavaid ville täis? See pole isegi ilus mitte!