Ja siis on selles tänases päevas teinegi veider mõte sees: sünnipäev hakkab lähenema, veidi enam nädalast on veel oodata jäänud. Turtsatasin just naerda - saate aru, peagi 8 aastaseks saav naine (ok, mulle hakkas meeldima see esimese kolme vale pidi kirjutamine) endiselt ja igaaastaselt vaimustub omaenese sünnipäevast nagu väike laps. Ma vaimustun, sest siis on ootamatult nii palju head korraga: on sõbrad ja natuke juua; on järjekordsete uute küpsetusideede testimine (njah, mis muidugi teeb mu sõbrad parajateks katsejänesteks, kuid siiani pole ma nende uute ideedega väga pange pannus õnneks); on ajude krigistamine mõne uue idee leidmiseks; on magus rammetus üritusekesele järgneval päeval... Ja see kõik on väärt iga õhinaga oodatud sekundit.
Nii on see olnud juba aastaid. Iga kord on hirm ja mõte, et noh, kas ma sel aastal olen siis üksi? Iga kord on asjad ise laabunud ning lõppeks on jälle hea. Ma ju olen ka olnud ilma tavapäraste pidulisteta mõnel aastal, kuid siis on seda kõike korvatud millegi veelgi lahedamaga.
Näiteks siis, kui ma eelmist korda 8-aastaseks sain (natuke enne teise klassi minemist), olin ma vanaema juures ega tahtnud koju minna. Isa veel rääkis, et lähme ikka, ema kindlasti küpsetab ja tädi ja onu pered ning vanaema ja vanaisa tulevad külla. Ma leebusin ning me seadsime pool seitse hommikul sammud bussi peale. Aga mu hing kripeldas ja ma ei tahtnud päriselt tulla. Külasse jõudes möödus meist piimaauto edastades teate, et jou, bussi ei tule, see läks katki poolel teel. Ma juubeldasin ning me läksime tagasi. Õhtul oli üüratu äike, mis tõmbas puid juurtega üles ja mina sain isalt sünnipäevakingituseks midagi maru vahvat - siis kui äike veel oma päris maksimumvõimsuses ei olnud oli isa nõus minuga aias olema ja seda pilti imetlema ning hilisema tormiga istusime aida mademel lastes tuulel end emmata. Tuppa jõudes olid seal valminud vahvlid, mida tuhksuhkru ja vaarikatega serveeriti. Järgmisel päeval Nuia jõudes avanes meile pilt: minu õde pühkis luuaga maja ees eterniiti. Meie maja lähedal oli mitu poolikut ehitist, millele eterniidikuhilad olid katusele veetud, kuid katust veel panema polnud hakatud. Nii need lahtised plaadid sealt tuulega ükshaaval meie maja poole lennutati. Need õnnetukesed, kes meist kodus olid, said tormi ja tuule embamise asemel toas hirmunult loota, et aknad terveks jääksid (jäid ka).
Mõni aasta hiljem, siis, kui ma 14-aastaseks sain. Tol korral oli mul kutsutud päeris palju sõbrantse (5 äkki) - ikka paberkutsed kirjadega laiali. Emaga tegime hullu laari süüa ning ma jäin ootele... ootele... kuni viimaks, kolm tundi pärast ametliku ürituse algust, helistas mu õde oma parimale sõbrantsile (kellega ka mina pagana hästi läbi sain) ja nõudis ta kohale. Istusime öö läbi oma toas, tagusime bismarcki ja sõime kõik kolme eest.
Ja siis, kui ma 28 sain, istusin ma üksi kodus (isegi laps oli millegi pärast just tol ajal kodust ära), korkisin lahti pudeli siidrit ja rüüpasin seda Aapo Ilvese sünnipäevalaulu taustal - siider oli kvaliteetne ja muusika hea. Kui viimaks jõudis kohale hilisõhtune äike, tormasin ma õue ja nautisin iga viimset kui vihmapiiska, tantsisin tuules, lasin südamel väriseda välkude saatel ning müristamisel oma selga masseerida. Ja olin selle kõige juures peaaegu vastikult õnnelik.
Või minu 30s sünnipäev, mil ma meeleheitlikult kräud tahtsin. Ja seda kõikidele suure suuga kuulutasin. Augusti keskpaik paistab olevat tihe igasuguste sünnipäevade jadast ja ühed ei saanud tulla ja teised ei saanud ja kolmandad olid reisil. Ikkagi võtsin ette suurema küpsetamise ja ikkagi varusin koju alkoholi. Ja õnneks oli ka külalisi, kes toitu aitasid hävitada (muidu me oleks lapsega seda kaks nädalat söönud), kuid... paistis, et enamus karsklased või peaaegu karsklased... Üksi ju ka jooma ei hakka!? Aa pidu oli sellegipoolest sigalahe koos lauamängudega. Ja siis saabus hilisõhtul Lauri (kel algselt polnud isegi sellist plaani ülemäära tugevalt olnud). Oi, ma olin täielikus joovastuses mõttest, et ma ootamatult ei olnudki ainuke joodik majas ja nii me kahe peale ühe džinni pudelist välja lasime ja ta viimseni maha tapsime.
Nii ma enam aastaid ei taha kutsuda külalisi - see jookseb nii ehk naa alati teistmoodi välja kui plaanitud. Ja mulle ei meeldi need "oi, ma ei saa" ja "mul on õe sünnipäev" laused. Ma lihtsalt sukeldun õigel ajal kööki ja valan sinna oma ideed, mida ma terve suve olen mõelnud ja kogunud (mullune uus idee olid täidetud kartulid, sel aastal mõlgub meelel vaarikate ja šokolaadiga mängimine...) ja jään siis hingevärinal ootama. Kui hästi läheb, siis me ei söögi terve järgmise nädala jääke. Kui eriti hästi läheb, siis oskan ma ette aimata täpse vajaliku koguse.
Kuid Marie nõuab "Mairi õuna-kaneelisaiakesi"... need, kes olid Pihla juures aastat vahetamas, on neid juba saanud... ;) Ma pean veel mõtlema selle üle...
Mõne aja jooksul pöördusid kõik magama peale Arko, kes istus lõkke ääres ning lisas vajadusel lõkkesse puid. Tema mõtted olid kodus, naise juures, kes praegu samamoodi üksildasena oma öid pidi veetma. Õhtuse söögijutu jätkuks üritas ta ninaga meenutada Mairi küpsetatud õuna-kaneelisaiakeste magusat lõhna. Polnud midagi kodusemat köögis kihutavast kaasast ning värskete õunasaiade lõhnast. Arko naeratas meenutusest, kuidas ta iga kord üritas üht liiga kuuma saia pliidilt pätsata ja kuidas Mairi iga kord selle eest pikalt noomis, soovitades tal natuke kannatlikum olla. Kuid siin ei ole vahet, kas sa ole 20-aastane või 45-ne, ahjusoojade saiade juures pole kannatlikkust lihtsalt olemas.
1 comment:
Tere Mairi. Kas ma võiksin Mariele homme kinopileti välja teha? Tahaks Sädet saata koos temaga homme kell 11 Cinamoni multikat "Vaprake" vaatama.
Post a Comment