Võõrkeeli ma sel määral ei tunne ning sellepärast ka minu pisike vabandus: tegelt ma ei tahtnud haiget teha. Päriselt ka. Ja kui ma vähe kindlamalt varbad maapinnas pidama saan, siis ma kindlasti ka kustutan selle sealt ära (Jah, ma tean, et internetis on ta alati olemas, Noper, sa ei pea hakkama uut loengut pidama, kuid siis ta ei karju enam igaühele vastu vahtimist kohe, kui ta siia vaatab).
Olgugi nõme ja vastik ja mida iganes, kuid ma olen veidralt rahulik mõne muu koha pealt. Ma siiski suudan paraneda! Äkki ma veel ei olegi kivisse kibestunud moor, kes pole kassi võtnud lihtsalt sellepärast, et ta peeglisse vaadates loodab näha ilusamat ja nooremat ja sõbralikumat nägu kui seal on. Ehk on võimalik kassiga veel kümmekond aastat venitada...? Ma loodan.
3 comments:
Kes meist ei loodaks. Igatahes on sul alati olemas tiivuline sõber, kes vähemasti kaardimängupartneriks ja kalapüügiguruks sobib.
Loodan, et mis iganes sul tuksi läks, hakkab vaikselt üle minema ja näed ikka seda ka, kui palju lõbusat ja ilusat elus on!
Ja minul on juba viis aastat kass, soovitan väga :) Ideaalne stressipall, soe ja karvane sülle võtta raamatute lugemiseks. Vahel küll eelistab ennast hoopis raamatu peale sättida, et kui peremees juba midagi üksiti põrnitseb, põrnitsegu siis parem Kassi.
Külastasin eile majapidamist, kus oli kaks kassi ja üldine arvamus oli, et mu higi eritab palderjani haisu. See olevat ainuke võimalus, miks kõik kassid mu seljakotte ja jopesid-jakke jumaldavad. Küllap ma selle "supervõimega" suudaksin kassi ka raamatust sülle tagasi meelitada.
Aga tõsiselt - kahetoalises korteris kassi pidamine tundub nii looma kui inimeste piinamine (ülitundlik isend kõikide aroomide osas, mis pole inimlikud).
Post a Comment