Jäime eile õhtul lapsega mu kirjutamistest rääkima. Ja ühe loo ühe kangelase juures uuris ta lõppu. Ma püüdsin end veidi välja vabandada enne kui viskasin talle hambusse pähkli, mille peale ta mulle peksa tahtis anda. Ma teadsin, et ta seda tahab. Ma teadsin kohe, kui ma olin selle kunagi välja mõelnud. Ma plaanisin jätta ühe neidise üksikuks...

M2: Nii ei saa! Emme, sa oled vastik!

M1: Hei, minu maailm, minu lugu, saab küll.

M2: Ja just selle pärast sa ei tohigi!

M1: Kuule, pliks, millal sa mulle viimati otsa vaatasid? Hei, ma ju ütlesin: MINU maailm. Näed sa siin kedagi?

M2: Hmhh, see ei loe...

M1: tohin ma küsida, mis siis veel lugema peaks?

M2: mmmm... Sina...!?

M1: Ja mida mina siis rääkisin?

M2: Sellest, et sa saad peksa, kui sa temaga nii käitud.

M1: Hea küll, õrritasin, ma tegelikult mõtlesin talle eelmisel nädalal teise saatuse välja... noh, et minu maailm või midagi...

M2: Kellega?

M1: Ei ütle...

Oeh, nüüd, mil siia sai kuiv dialoog, tundub see kuidagi mitut pidi loetav... nagu ikka... Aga tegelikult pange sinna taha üks suur osa itsitamist, õrritamist, mahlast irooniat ja kaks üliheas tujus tüdrukut... Muide, uskumatult hea ja mõnus tunne oli seda vaidlust pidda - mitte miski mitte kuskilt ei kripeldanud ega rõhunud. Noh, et nii ongi hea...

Ja paar tundi hiljem ma võpatasin: ma olen juba 5 aastat blogi pidanud. Karmid viis aastat, mille vältel on mu maailm püsinud... MINU maailmana. Kõige hilisem mälestus mingist virvendusest kuulub selle blogi esimese tõsiselt võetava postituse aega... Võilillede aega...