Üks Ajaratta saagale kohane tilluke seiklus tänasest päevast. Noh, kui päris aus olla, siis algas kõik eelmisel nädalal, kui me Manniga teoretiseerisime teemal, et mis võiks olla head raamatud, mille lugemisega alustada inglise keeles lugemist. Ja ühe valikuna jäi just Ajaratas hammaste vahele. Ehk oli põhjus pelgalt selles, et me mõlemad seda samal ajal lugesime ja aegajalt oiates vastastikku tsiteerisime ja turtsusime, kuid võimalus säilib, et põhjused olid mujal (noh, et kerge lugemine sisu poolest, lihtne keel ja teemad, mis on mõistetavad ka varateismelisele...).

Ja Marie vaatas meid nagu totakaid. Ja Marie kuulas meid nagu totakaid. Me tsiteerisime, oigasime (ma paratamatult ägisen iga kord, kui mõni kolmest ta'verenist taas räägib, kuidas teised kaks vähemalt teavad, kuidas naistega ringi käia), tuututasime (fanfaarid valgemantlitele), irvitasime ja kirusime (peamiselt tõsiasja, et jordan jäi surmani teismeliseks tüdrukuks).

Täna oli lapsel koolivaba päev ning ta tuli minuga Veerikule kaasa. Algselt oli plaan õhtul midagi põlema süüdata ja sestap ütlesin ma ka tänasest klubiüritusest lahti. Seejärel selgus, et süüdata pole nagu miskit ning me olime rahulikult Veerikul edasi. Raamatud, arutelud, wikia (link)... Ja siis veidi pärast poolt seitset ta karjatas:

"Kui te veel kaua sellest sarjast räägite, siis ma lähen raamatukokku!"

"Lähme kohe või?" küsisin mina.

Saanud jaatava vastuse, piilusin bussiaegu (kell arvuti peal näitas 18.38). Tormasime minema ja jõudsime bussile, mille peale minekule mõtlemist oleks tegelikult pidanud alustama hea mitu minutit varem. Lendasime koju, laps otsis raamatukogu pileti ja lend. Selgus, et Annelinna kogus oli otsas, kuid keskkogus olemas mitmes eksemplaris. Kell oli 19.20, kui ma lapselt raamatukogutädi jahmatuseks küsisin:

"Sprindime?"

"Vabalt!"

Lendasime alla Kalda teele, võtsime esimese kesklinna poole suunduva bussi ning joonelt raamatukokku. Esmalt noorteosakond (tundus loogiline koht), seejärel suurte ilukirjanduse saali, kerge tuhnimine ning... kell 19.48 väljusime me raamatuga, mida lugeda...

Kas ta sealt esimesest edasi ka viitsib uurida (algul kindlasti viitsib, kuid ma pole kindel, kas ta ka teise lõpuni jõuab lähema aasta jooksul), eks seda näitab aeg. Igatahes sai üks üsna sarjale omaselt meeleolukalt kiire jooksmine (peaaegu suvalises suunas, kuid siiski raamatu kui Aes Sedai poolt sikutatud) üsna jaburate vahemaadega...