Nonii, seegi nädalavahetus sai lõpuks läbi. Kuigi, natuke liiga kiiresti, kui minu käest küsida. Tegelesin siis Muhvindusega (lugesin oma tekste) ja... ausalt öeldes kohati oleks tahtnud peaga vastu seina joosta... ja teisest küljest oleks tahtnud naeratada. Hirm tuli peale. Te ju ometi mõistate, et hetk, mil mulle mu oma tekst meeldima hakkab ongi hirmutav, sest nii kaob kriitikameel kevadunne ning tulemus ei pruugi olla meeldiv.

Nojah, ma ei jõudnud kuigi kaugele, vast veidi üle poole, kuid juba selle aja peale tuvastasin vähemalt 27 pisemat või suuremat sisulist vastuolu; hunnikus lõike ja peatükke, mis keeleliselt ei kõla; kirjavigadest ma parem ei räägigi... Ja ometi... mulle meeldis(?) Hmhh, nojah, eks ma siis pusin edasi ja katsun lahti saada kõikidest nendest vastikutest ebakõladest. Kui just... Kui just ei tule kuri Katie ja ei ütle endale omasel otsekohesel moel: "Hei tšikk, see mida sa teed on täielik möga!" Ja mis ma siis teen? Prrrr, liiga keeruliseks läks just. Aga see on ju kõikidega nii olnud, kes seda asja lugeda on saanud. Istun mina kodus ja paanitsen (kui mul oleks küünte närimise komme, siis ei oleks mul enam pooli sõrmigi alles, küüntest rääkimata). Ja kus on enesekindlus? Kus on see elukogemus, mis peaks juba tänaseks vanuseks olemas olema?

Ei midagi. On vaid roosad prillid ja lilled ja liblikad ja täielik puberteet. Oeh, ma hakkan juba isegi aru saama, et minuga koos elada on võimatu. Kuidas ma seda küll nii palju aastaid välja kannatada olen suutnud!? (Ignoreerides oleks vist õige vastus.)

Aga ok, ei hala! Kui juba ignoreerimiseks läks, siis ignoreerigem edasi ning püüdkem välja mõelda, kuidas täna õhtul mitte viimaseks jääda. Ka sellele on lihtne vastus olemas - tuleb paremini mängida. Ja seda nii kaartide kui eluga...