Nonii, Tartu võistkondlik sai nüüd siis edukalt lõpetatud. Poolfinaali järel tekkis küll tahtmine öelda: on maailmas olemas igasuguseid lambaid ja siis olen veel mina. Oma ausad patserdused tegin ilusasti ära ja natuke veel pealekauba (vähemalt 4 suurt sigadust meenub). Võib-olla see "pealekauba" oligi võti edasiseks. Igatahes Andrese kommentaar, et patserdamised taanduvad pikemas perspektiivis võimetele vastava protsendi peale sai tõestuse koheselt järgnevas pronksimatšis ning neil ei tulnudki oma tiimi nõrgimat liiget lintšima hakata. :P

Üldse on see bridžijumal selline kummaline tegelane (kuna ma hommikuti vahin pliksiga koos sellist multikat nagu "Tak ja Juju vägi", siis ütleks hoopis bridži-Juju, see sobib karakteriga paremini - aga ta meeldib mulle olenemata nimest). Ma pole sellel aastal eriti mänginudki. Küll polnud aega ja siis polnud partnerit ja üldse... vahepeal ei viitsinud ka eriti... Aga suvel Võsule ikka kolistasin. Millegi pärast arvasin ma, et keegi minuga eriti mängida ei viitsi (pikk paus ja paras mandumine) aga kas leidub inimest, kes loobuks vabatahtlikult nädalakesest liivarannas koos heade sõpradega!? Mina igatahes nii loll ei ole.

Ja siis hakkas tulema: teisipäevane segapaar - teine koht, tilluke must pallike varbaga veeretamiseks olemas; kolmapäevane paarikas - võit, teine tilluke pallike (nüüd saab juba žongleerida). Ja taas mitu kuud vaikust kuni Ökul mu esmaspäevasesse klubisse vedas. Natuke IMP-sarja lõpust ja siis võistkondlik. Nüüd ma saan juba kolme tänavuse palliga žongleerida! Võistlus ja pall - minu meelest ülikorralik tulemus sellest aastast.

Esmaspäeval algab segapaarikas. Ma juba tahtsin esimese hooga kirjutada, et viimase kolme aasta jooksul on kõik segapaarid perse läinud aga siis meenus, et Võsu segapaarikas oli ju üliedukas sel aastal. Igatahes suhtun ma sellesse eelolevasse tavapärase objektiivse skeptitsismiga ning loodetavasti ei jää me päris viimaseks.

See oli siis see tekst, mida ma teisipäeval kirjutama hakkasin aga lõpetamiseni jõudsin alles täna, laupäeval

----

Veel bridžist rääkides tuleb alustada läinud nädala kolmapäevast, mil mulle helistas Valter ja soovis, et ma temaga C-liigat laupäeval mängiksin. Naersin ise, et ma olen C-liiga "varumängija", sest juba teist korda satun ma seda mängima kummalistel asjaoludel asendusliikmena mõne tiimiliikme eest. Eelmisel korral oli see Erika ja alkohol ning etteteatamise aeg terve tund - Lauri helistas mingil hetkel hommikul (ma alles magasin loomulikult) ja küsis, kas ma olen nõus tulema ja Lauri Kannuga mängima. Ma olin nõus ja siis selgus löök selgest taevast: ole tunni aja jooksul kesklinnas, söönud, ülesärganud ja mõtlemisvõimeline. Tõusin üles, keetsin kiiruga kohvi, millest 2/3 tassi jäi koridori riiulile seisma ja lendasin.

Sel korral tegime me enne Valteriga isegi ühe kohtumise süsteemi arutamiseks ja ühe soojendustrenni Kotkas. Ja see kõik tegi mind veelgi ebakindlamaks eelseisva ees...

Käesoleva nädala algul tuletas Ökul meelde, et ta ikkagi saab 50 sel nädalal ja reede õhtul on tema juures üritus. Ma lubasin endale kord (lakku täis peaga segapaaride meistrikatele jõudes, mida ma ka Ökuliga mängisin), et edaspidi üritan ma vältida joominguid võistluse eelõhtul. See oli mul eile isegi täiesti selgelt meeles. Ma olin 100% seda meelt, et lällan natuke ja jalutan siis kesköö paiku koju magama. Puhkan ilusasti oma 7h ja lähen siis selge ja erksana mängima. Sedapuhku olid saatusel teised plaanid ning mis seal salata, mulle endale meeldisid need ka kordades rohkem.

Sai joodud ja lobisetud ja natuke maailma parandatud ning ideid arendatud... Ja märkamatult oli kell VÄGA palju, kainusest asi VÄGA kaugel ning kodu peaaegu sama kaugel. Viskasin sealsamas Ökuli juures siis pikali. Telefoni panin üheksaks helisema ja asetasin enesest võimalikult kaugele (et ma ei saaks seda läbi une kinni vajutada). Kõigepealt ei tulnud uni ja siis kui ta tuli... siis helises kell 7 telefon. Kakerdasin selle tee telefonini, rääkisin ära, sain just pikali visatud ja uuesti suikunud, kui... veits enne kaheksat helises telefon uuesti... Ja siis tunnikese pärast juba äratuskell...

Tõusin püsti, tarbisin hommikusöögiks mõned pistaatsia pähklid ning pool kruusi kohvi (teise poole joomiseks polnud aega) ja siis - unesegasena ning selgusetuna, kas mul on pohmakas või olen ma ikka veel tiba purjus või lihtsalt magamata - liikusin kesklinna. Teel ülikooli kohvikusse haarasin poest näppu mõned purgid Actimeli (see ergutas päris hästi) ning asusime mängima... 64 jaotust... Esimesed 16 jooksul ma alles ärkasin, järgmised 16 ootasin lõunasööki, siis isegi mängisin ning viimased 16 olin ma juba ära väsinud... füüsiliselt... Istusime Tomsoni ja Roogsoo vastas ning iga nende kilomeetrise mõttepausi juures vajus silm iseenesest kinni. Kramplikult pidasin meeles mahaläinud kaarte ja kuna mul oli hirm magama jäädes unustada, mängisin ma faktiliselt vaata, et isegi paremini kui mõnel halvemal päeval.

Partner jäi minu mängimisega rahule ning mina olen ka rahul. Sellised üritused nagu eileõhtune on hingele nii pagana hädavajalikud - hea seltskond, hea alkohol, palju möla ning naeru. Üleskutse: kes järgmisena juubelit pidama hakkab?

Tänaõhtuse seisuga olime umbes keskel (pisut kasumis punktiarvestuse järgi). Vaatame, mida nad homme mängivad... mina kavatsen homme olla kodus ja mitte uksest väljuda.

---

Ääremärkused:
1. Selle "C-liiga asendusmängija" defineeris Mell esmaspäeval geniaalselt: päris C-liiga tase nagu veel pole aga kuskil D-liiga absoluutses tipus.
2. Tänase mängu õnnestumises oli oma osa ka Leo eileõhtustel õpetussõnadel, mis olid meeles hoolimata konditsioonist, millega lauda istusin: olla korruse jagu agressiivsem kui tavaliselt.