Ilm - alati selline teema, millest saab rääkida. Esiteks kipub see alati kellegi jaoks sitt olema ning variatsioonid teemal, kuidas see peaks muutuma, et hea hakkaks, on ka ääretult erinevad. Näiteks vaidleme me isaga juba paar kuud teemal lumi - mina tahaks juba suusatama ja ootaks sellist poolemeetrist lumekihti aga tema tegeleb vallas lumelükkamise korraldamisega ning läheb hallimaks juba pelgalt mõttest võimalikule lumesajule. Või siis suvel, kui ma 20-kraadisest sompusilmas unistan millestki soojemast, siis leidub alati vähemalt paar sõpra õige hetke kiunatuseks, et vastikult palav on ikka veel.
Päevapoliitika - teema, millega ma end liiga aktiivselt ei seosta aga ma TEAN, et leidub inimesi, kes peavad seda sama geniaalseks jututeemaks nagu ilm.
Päevapoliitiline ilmakanne (see sai mõeldud reedel Ökuli juurde minnes, kuid kirja panna ei jõudnud varem):
Lugedes postimehest, et Eesti kuulub kõrge seagripi riskiga riikide hulka, tekkis küsimus: kust nemad teavad? Aga siis meenus pisiasi, et meil, eestlastel (üldistamine on hea, eksole) kipub väidetavalt niigi pidevalt kärss kärnas ja maa külmunud olema. Astudes siis paar meetrit eemal järjekordsesse porilompi pidin tõdema, et njahh, maa hetkel küll külmunud pole aga ruigama võtab see ilm seda enam. Kaugel siis see saba rõngasse kiskumise hetkki siis enam on.
Vahel tundub mulle, et lisaks ilmale ja päevapoliitikale on viimastel aastatel tekkinud mu ümber veel üks sama oluline (ja nagu juuresolevalt pildilt näha, siis ka sama püsiv) teema, mis üsna tihti teemaks võetakse: miks ma pole veel mehele läinud või missugusele mehele ma minema peaksin. Viimasel ajal (viimase aasta pooleteise jooksul) on hakanud nendest juttudest läbi kumama väljendid "kui sa veel lapsi tahad" ja "nõudluse-pakkumise vahekord" ja "fertiilne iga" ja... Ühesõnaga kumab läbi idee, et ma pole enam 24 (mis seal salata, see on ju ka õige). Viimane neist oli päris lahe. Kõneluse aluseks oli vahepeal ka see postitus, mis on algusest peale selge ja üheselt mõistetav. Antud postitus ütleb muidugi ka veenvalt ära kõik vajaliku probleemi lahendamiseks - seni, kuni täiskasvanud naine käitub emotsioone peitvalt ja matvalt nagu arg varapubekas, on ka lootusetu eeldada, et mõni normaalne täiskasvanud meesisend lähemale jääks. Aga kunagi kasvan ka mina suureks! Ausõna.
Ja alati tasub vaadata selle blogi esimest arvestatavat postitust üldse... mehele minemisele see mind küll lähemale ei vii, kuid võilillede tekst on siiski ajaproovile vastu pidanud ning tänaseni minu jaoks oluline ja meeldiv. Ja samas, miks peaks viitama postitusele, mis ei tee mitte midagi peale totaka vabandamise stiilis "ma olengi selline"? Näähh, liiga keeruliseks läheb. Tänaseni olen ma oma "pigem meheta kui hobusega" ideaalist kiivalt kinni hoidnud, kuid eks ühel hetkel tuleb ka mul hakata leppima asjaoluga, et vanad, paksud ja endiselt rumalad naised üldjuhul ei leia endale... eee... mmm... ma tahtsin kirjutada mingeid omadussõnu... aga tegelikult... naljalt isendeid, kes... eee... mmm... no,et oleks hea, noh. Kui kohtate kedagi sellist, kes mulle meeldida võiks, siis vihjetelefon on endiselt avatud.
No comments:
Post a Comment