Thursday, July 5, 2007

Kes ütles, et elu peab ilus olema? Mina igatahes mitte. Ja lihtne pole ta ka kunagi olnud. Pigem on minu elu alati ameerika mägedega sarnanenud. Jube raske on praegu kuskilt alustada seda kirjutamist.

Nojah, ma ju tahtsin niikuinii täna kirjutada. Tahtsin jagada teie kõigiga oma rõõmu ja eufooriat. Olin vaimustuses, et ehk äkki viimaks ometi saab ka minu elu jalad alla. Ja samas natuke pelgasin olla liiga õnnelik - juskui kartes, et see on vaid ilus uni ning võib kaduda niisama kiirelt kui sündis...

Otsisin paremat tööd. Ajasin taga mingit kontoritööd, mõnda paberimäärija ametit. Leidsin CV keskusest paar lahedat töökuulutust, mis mulle tõsiselt huvi pakkusid ning hakkasin vaikselt kandideerima. No see on vist kõigile tuttav rada: saadad hunniku CV-sid, enamik ei vasta üldse, mõnes kohas käid vestlusel ning neistki enamik (hoolimata lubadusest) ei teatagi kas nad vajavad su teeneid või ei vaja.

Ja ma leidsin firma, kes vajas mu teeneid. Vestlused olid vaimustavad, proovitöö laabus. Kokkuleppe kohaselt sain töö ja isegi avalduse minu tööle võtmiseks kirjutasin eile juba ära. Siis läksin ja kirjutasin vana koha peal lahkumisavalduse. Elu oli lill, kui välja arvata Kaire kurbus, et ma ära lähen. Eks ma isegi olin natuke kurb ja natuke hirmul, et kuidas ma hakkama saan aga... Aga kõvasti mõistlikum töökoht ja mis seal salata, tuntavalt parem palk olid head argumendid enese hästi tundmiseks.

Olid. Just nimelt olid. Tänast tööpäeva alustas telefonikõne minu väidetava uue töökoha peabossilt. Tjahh, eile firma aregnusuundi ja kasvamisvõimalusi arutades olevat nad kohaliku harukontori bossuga niimoodi ragistama läinud, et too ameti maha pani. Sellest tulenevalt aga pole keegi hetkel valmis mind juhendama ning hetkel nad mind tööle ei saa võtta. Iseenesest loogiline, et selles seisus hetkeks aeg maha võetakse ja natuke mõeldakse, mis edasi ja kuidas edasi aga mina!

See oli üks järsk tõus mäkke ja veelgi ootamatum langus. Oligi uni. Hea uni oli, sest hoolimata kõigest andis ta mulle natukenegi juurde lootust, et ma saan ja suudan ning isegi ku tänane langus ajab veits pisara silma, siis homme olen püsti ja otsin edasi... Küll ma lõpuks leian. Ma nüüd leinan veel mõned tunnid seda omaenese mannetusse tagasilangemist ja siis otsin uuesti teed välja...

2 comments:

Maarja said...

Ma loodan, et sa ikka saad neilt mingit hüvitust kogu selle jama eest? Igatahes peaksid küsima...

miira said...

Noh, tegelikult ma ju ei kaotanud ka enamat paarist närvirakust.