Elus on mustmillion miksi. Pole need ühti vaid lapsed, kes selgust ei leia, kuigi otsivad. Mul peaks ju olema mingeid teadmisi elu ja elamise kohta, kuid miks siis ikkagi tekib iga sammu ja käänaku juures kümme küsimust? No näete, esimese sain juba kirja.

Vahel tundub mulle, et just kogemus on see, mis aitab neid küsimusi püstitada. Lootus olla parem endast peidab silma torkavad vastused ning nendeni jõudmine läheb tavaliselt väga keerulisi teid pidi.

Jube lihtne on endale öelda, et näe maailm tahab mulle üht-teist õpetada või midagi lihtsalt juhtus ning sellepärast ei lähe asjad soovitud suunas. Palju keerulisem on vaadata ausalt enda sisse ning leida üles need kohad, kus ise sai käkerdatud. Veelgi keerulisem on eristada enesehala tõesest infost ning pea võimatu on lõpuks hinnata seisu erapooletult. Miks mul on üldse vaja neid seise erapooletult hinnata? Kui ma ise ei saagi, ei tohigi olla enese suhtes erapooletu? Mis peitub selles tões nii lummavat? Kas see muudaks mõne järgmise sammu suunda? Vaevalt.

Viimase kuu sündmused on andnud märku ühest: tuleb õppida ootamatute muudatustega kaasa minema. Vääramatute jõududega olen ma osanud alati arvestada, kuid inimesi enese ümber olen varem idealiseerinud? Hullult raske on muuta oma kava, sest keegi viimasel hetkel arvab, et tahab teisiti või ei viitsi. Kuidas ma oma elu esimesed 28 aastat elanud olen? Kuidas mul see pisike asi nüüd nii kahe silma vahele jäi? Kas üldse on veel võimalik painutada puud, mis on aastaid üksi jõudu kogunud, arvestanud vaid iseendaga ning vahel pisarais, vahel julgelt, kuid alati tõstnud pea ning naeratanud?

Mis periood see minu abielu oli? Niipalju kui ma end lapsepõlvest mäletan, olen ma alati öösiti üksi metsades kolanud, päikesetõusul kala püüdnud (vaikselt ning lummatult imetlenud tärkavat päeva, kala läks nagunii kassile), istunud kohviku tagumises nurgas ning pisikese kohvitassi tagant inimesi jälginud. Alati üksi, alati vaikselt midagi jälgides, uurides, kuulates...

Kas ma üldse olen võimeline end kellegagi jagama? Arvestama kellegagi? Armuma? Oo jaa! Aga kui kord tuleb keegi, kes vastab? Mis ma siis teen? Kas ma saan aru, et nüüd pole aeg paanikaks või olen ma üksi elades juba niivõrd eraklikuks muutunud, et panen ise piiri? Kui kaua võib inimene üksi olla, et see veel fataalseks kestaks ei kasva? Hea küll, ma olen üsna veendunud, et minu puhul ei eksisteeri asju nimega fataalne kest. Või siiski?

Kas keegi suunab meie teele neid, kellega kokku saame? Või on see vaid kaootiline ning täiesti juhuslik liikumine? Muutuvate energiatega põrkumine kuni ühel päeval toimub mingi absurdne barjääride eiramine ning kaks saavad üheks? Kui suur on keskmine aeg, mis ühel inimesel kulub sellise reaktsiooni toimumiseks? Kui suur on tõenäosus, et seda ei toimugi?

Njahh, muutkem teemat! Muide, kas alaväärsuskompleksidest on võimalik ise ja üksi lõplikult välja ronida? Ja kuidas sealt tulles näha ära see piir, mis on minu võimete piir? Kuidas saada kindlustunnet, et üks asi ei tulnud välja, sest ma põdesin ning põdemise varjus ei julgenud enesest kõike välja panna või ma polnudki selleks võimeline? Ehk kuidas tulla sealt välja mõttetult uhkeks minemata?

Njahh, on üks vanasõna ühest lollist ja kümnest targast... Kas ma vastuseid tean? Ei. Kas ma tajun neid? Oo jaa! Mingi pisi-pisike kõhutunne ütleb, et kõik läheb hästi! Lootus pidi küll see kõige lollim loll olema, kuid just seesama rumaluke on andnud abikäe mõnel raskel hetkel. Temast sai mu sõber. Vaikselt ja vargsi sosistas ta mulle kõrva: "katseta! Proovi järele kõik, milles vähegi kõhkled! Kardad läbi kukkuda? Naeruvääristuda? Siis alusta vaikselt, imevaikselt ning hõiska, kui oled möödas oma hirmust..."

Jah, ja siis kui tuleb taas mikse rohkem kui vastuseid, siis haaran karbi. 52 kaarti ja pole enam küsimusi, pole aega - on huvitav... Peidan kogu oma rumaluse ja kõhklused nende 13. kaarti taha. Sõltumata hariduse omamisest või mitteomamisest on meil kõigil õigus pisut targemaks saada. Õigus nautida seda mõnusat tunnet, et näe, ma oskan juba natuke rohkem...

See viimane tunne on kõndinud minuga juba enam kui nädala. Fantastiline tunne! Kas ma olen oma hirmudest mööda saanud? Oh ei aga ma ignoreerin neid nii palju kui vähegi suudan. Ma ikka veel ei oska inimestega suhelda. Ma ikka veel kardan olla tüütu nuhtlus seltskonnas. Ma ikka veel kardan, et ma ise arvan endast paremini kui teised minust. Aga ma olen siin ikkagi! Istun ja loen ja mõtlen ning võimalusel istun lauda ning mängin ja unistan pidevalt paremast, nihutan sihti vaikselt edasi... Unistan hetkeks ning usun ja loodan, et kõik muu laheneb ka aja möödudes vaikselt. Kuhu ta pääseb! Hoian tugevalt käest kinni lootusel. Lasin lae alla hõljuma unistused ning sealt kostab vaiksel hüpnotiseerival toonil: "Iga päevaga läheb ilm ilusamaks. Iga samm on samm edasi. Tagasiteed ei ole! Vaata! Vaata, seal eemal on..."

Kõik on võimalik!