aga noh, ma üldse tahan liiga palju... ma tahaks meest ka ... ja kõvasti paremat pelgalt diivanikaunistusest...
jeeees, diivaniparadiisist maksab heaga eemale hoida
aga meeste koha pealt (mul viimasel ajal kripeldab)... ähh, ei ole ju palju tahetud, kui tahad vaba ja vallalist meest, kellel on ajusid nii palju, et mõne nurga pealt veits alt-üles vaadata, et oleks teemasid, millest rääkida ka poole aasta pärast, kellega oleks hea, soe ja turvaline koos olla ja, kes armastaks mind ka...
nojah, jah.. mõistan. kahjuks. no pole selliseid aga - siit ei saa enam hinnaalandust teha ju! ma näen, et sa oled isegi tublilt tööd teind ja valged obesed ja võluvad kuninglikud kannused ära jätnud...
viimase nelja aasta rehad: üldiselt, kui keegi mulle meeldima on hakanud, siis selgub, et tal on naine olemas või on tüüp lootusetult armunud mõnda mu sõbrannasse... ja teist pidi olen mina silma jäänud (minu mõistes) veidi madalama ajupotentsiaaliga meestele...
oh jah. aga tegelikult on veel terve hulk oamdusi, mis võivad oletatavatel printsidel välja lüüa: nt temas ärkab noor ja usin alkohoolik; ta muutub paranoiliseks, kui suhe võtab tema meelest liiga konkreetse kuju; ta on üllatavalt ebaaus (ja pärast ei usu seda keegi nagu alul ei uskunud sa ise) ja peale mõneaastast suhet tärkab kahtlus, et ta on kasiinomängur või peab tegelt kahte naist... oeh..
räägi sellest mulle...
Tegelikult ei saagi ma aru, miks on nii, et 95% ajast saan ma rahulikult oma teed kõndida. Minna üksi ja olla selle iseendaga olemise üle õnnelik. Tunda rõõmu lõhnavast lillest või tuulisest ilmast, nautudes maailma ning selles leiduvaid inimesi. Joovastuda vaikusest! Nautida neid hetki, mil saab pugeda diivaninurka koos kohvitassi ja hea raamatuga...
Siis aga tuleb mõni selline päev ning ootamatult on hing täis pidurdamatut igatsust. Istun siin, arvuti taga ja mõtlen, kuidas keegi võiks ilmuda selja taha ning panna mulle käe õlale. Tahaks istuda ja pidada maha ühe neist joovastavatest vestlustest, mis sunnib mõistuse kaasa töötama. Teemad ei ole olulised, oluline on kirg ja hing selles vestluses. Oluline on nautida iga sõna, tunda enese mõtlemisvõimet ning arutelu edasiviivat jõudu. Tunda, et koos on kergem! Isegi mõelda!
Noh ja siin ma istun. Suu kinni. Iga hetkega üha enam tajudes Muhvi eneses, tundes igapäevaelu pinnapealsust ning igatsedes mõõtmatust sügavusest, piiritust erksusest ning soojusest, mille toob kaasa üks lähedane (isegi väga hea sõber on väärt 600W radiaatorit :P).
Mis ma siis valesti olen teinud? Kas ma olen midagi valesti teinud? Ma ei tea. Kohati on vahel tunne, et kõiges, mis puudutab mehi, on tegu süstemaatilise veaga. Äkki ma tahan liiga palju? Äkki ma ise ei ole nii piisvalt hea ja osav ja ilus... Ähh! See oli vast kolm aastat tagasi, kui ma ütlesin ühele heale sõbrale, et kõige rohkem kardan ma alla andmist. Kardan seda hetke, mil nii paljud on lati alla lasknud ning jäänud virelema mõne joodiku või muidu lolli mehe kõrvale lihtsalt selle pärast, et oleks keegi.
Neli aastat! Neli aastat olen ma kangelaslikult kõndinud üksi nind naeratanud tuisule kui parimale sõbrale, tundnud sinasõprust äikesetormiga, sest enamasti lastakse ka temal üksi möllata ning eriti keegi teda tervitama ei kipu. Mina tervitan. Korralik äike meelitab mind alati toast välja - see jõud ja ilu, mis on ühes korralikus tormis on vaimustav! Ühest küljest vaimustav, teisalt aukartust äratav. Vahest olen ma hirmus valida halba meest, lati hoopis kõrgemale tõstnud? Otsides midagi püüdmatut?
Nojah, ma saan paari nädala pärast 28 ning kell tiksub... Täna kerkis taas õhku trots: ma ei taha üksi vanaks saada! Ma ei taha! Ja ma ei taha täna üksi olla! Aga ma olen... Ja siis pean ma olema see maailma kõige nigelam suhtleja ning täiesti võimatu sõprade leidja... Mul ju on paar head sõpra, kes, jah, kolisid kõik Tartust minema (hakkasid vist kartma :P)... Võibolla viie aasta pärast olen ma tänastest tutvustest leidnud mõne uue sellise, kellele saab lihtsalt öelda: tead, mul on sitt tuju. Paku mulle tass kohvi ja ma heameelega toriseksin veidi...
Ühesõnaga 5% ajast jaguneb järgmiselt: nii umbes 0.007% olen ma seisus, mil keegi jääb silmanurka. Otsid, uurid ja unistad... (kuni selgub mõni hea põhjus, miks unistamine on nii mõttetu ja vale) ning ülejäänud 4,993% ma halan erinevatel põhjustel nii nagu praegu...
aga selles suhtes on inimene jube kummaline loom, et kõnnid aastaid üksi ja sirge seljaga, siis kohtad mõnda võõrast, tabad esimesest tunnist mingi noodi ning enesele aru andmata oled sees ühest totaalselt võõrast mehest... ja siis saades teada elukaaslastest, leinad hetke ja kõnnid järgmisel päeval edasi... sirge selja ja naeratusega... ja kõnnid jälle üksi... võibolla aastaid, kuni...
...kuni tabad järgmise võõra pilgus selle kummalise hoolivuse ja teravusega sära, mis lummab... kunagi ma ehk satun niimoodi ka selle õige otsa... aga millal ja kuidas ma seni vastu pean need päevad, mil tuju on null ja ainus millest unistad, on soojus ja hoolivus ja natuke... kuluks ka ära
Homme on hoopis uus päev! Päikest!
No comments:
Post a Comment