Oeh, vahepeal sai hoogsalt lasteaeda lõpetatud. No kes mul rumalal käskis kahte kleiti õmmelda pisikesele piigale? Või no õigemini oleks võinud ju õmmelda veits varem, mitte nagu tavaliselt - kaks viimast ööd. No siis oligi nii, et ööl vastu esmaspäeva valmis esimene kleit ning ööl vastu kolmapäeva teine.

Üritustekava maiks oli ka ikka vinge. Terve kuu peale tuli täpselt neli päeva, mil me enne kümmet koju jõudsime (ning veel vast viis, mil enne ühtteist uksest sisenesime). Kord oli minul mingi jama, siis Mariel ja nii me sujuvalt täitsime kõik õhtud. Remont on tegemata, potis olnud toit läks hallitama juba paar nädalat tagasi. ´Prügikotte on ootamatult juba kolm tekkinud. Täitsa piinlik juba. Saate aru, mu korter on isegi minu kohta liiga sassis. Poolik remont ning asjadekuhilad annavad muidugi oma värvingu.

Nüüd on see siis läbi. Ilusates kleitides tüdrukud ja ülikondades poisid, üks meeletult ilus lõpetamine ja häästi palju taskurätte. No mis seal salata, ma isegi ulgusin päris korralikult aga mina pole süüdi! Ausõna! Esmalt ei saanud kasvataja sõna suust, siis hakkas üks emme mu kõrval tungivalt nuuksuma ning järgmise haleda laulu juures jooksis juba minugi põskedel ringi paarkümmend kiuslikku pisarat. Ja siis, päris aktuse lõpus tantsisid nad valssi! Jah, just, õigesti lugesid. Ikka valsivõte ning neli korda sammukombinatsioon, tüdruku pööre poisi käe all ning järgmise partneri juurde. Selline hüvastijätuvalss, mil kõik tüdrukud veel viimast korda kõik poisid läbi tantsisid.

Ja siis jõuad juba hetkeks mõtlema jääda, et mu tütreke on juba päris suureks piigaks kasvanud kui...

...kui eile õhtul, mil ta minu teada oma parima sõbrannaga rahulikult õues mängis, kõlas uksekell. Tugevasti nuuksuv hääl teatas mulle, et Brigita oli talle kogemata kivi pähe visanud ning nüüdjookseb pea verd. Klõnks! Põlv vajus nõrgaks, Marie tuli tuppa, mina häästi rahulikult võtsin peast mütsi ning pühkisin suure vere peast maha ning leidsin, et ok, lombi alt hakkas paistma täitsa auk ning meie jalg tatsus vaikselt erakorralise suunas.

Vaikselt hakkasin siis nuhkima, et mis toimus. Brigita tahtis kätte saada kastaniõisi ning arvas, et parim viis selleks on visata kiviga. Kivi aga allapoole tulles põrkas vastu sirelit, muutis suunda ning maandus Marie lagipähe. Põmm. Päris parajas mõõdus kivi pidi olema, mis sellise lennu juures suutis läbi kahekordsest kangast mütsi veel augu pähe tekitada. Ja palun öelge mulle, kus see mõistus on?

Ja kuidas need lapsed üldse suureks kasvada saavad? Nädala eest helistas õuest, et üks poiss viskas talle kiviga vastu vahtimist. Sellest ma parem ei hakka rääkimagi, kuidas no kohe üldse ei vaadata, kuhu joostakse. Asfaldikündmisest ning vastutulevatest puuokstest ei ole vist mõtet üldse juttu teha. Sellel pisikesel piigal on arme juba täna rohkem kui mõni mees numbreid lugeda oskab (Marie ise oskab vist kahjuks milonini juba loendada ning teda ei saanud näites kasutada - miljonist on veel mõni arm puudu).