Viimasel ajal olen küll mõtlema hakanud, et mingeid kõige tavalisemaidki taimekaitsevahendeid peaks müüma ainult tunnistuse alusel koolituse läbi teinud inimestele. Seoses suurenenud mürgiostmisega hakkasin kahtlema rahva vaimses tervises ja mõtlemisvõimes.

Täiesti õudne! Mürk - 4ml, sellest annab 10 l lahust ning pangetäiest lahusest saab pritsida sada ruutu. Ja siis tuleb memm memme järel ja räägib, et tal kolm peenart ning vaja vist 2...3 pudelit, et kastekannuga kastab. Räägid siis memmele, et see on ju meeletu raiskamine ühest küljest ning teisalt sööd ise pärast selle üleliigse mürgi. Milleks? No milleks? Möödub napp kümme minutit kui tabad järgmise memme jutus, et ta hakkab seda kastekannuga valama. Jälle haarad sõnasabast, räägid üle. Räägid sellest, kuidas pihustiga ühtlasemalt ja suurema pinna saab ja...

...Ja mõne hetke pärast ilmub poodi vanapaar, kes arutab, et kui on mõeldud kümne liitri peale, siis tuleb teha kuue liitri peale lahus, et ikka tapaks.

Kokku siis seis, kus on vaja tappa kümme rotti: söödame ühele 4 kilo arseeni ja loodame, et kõik surevad ja korraga. Ma juba täiesti ise ja vabatahtlikult olen hakanud inimestele rääkima pritsist ja kõigest muust seonduvast. Tean küll, et memm, kes mulle ütleb, et eluaeg on ju kastekannuga tapetud neid va sitikaid, ei hakka iial pritsi muretsema ega vaevu mind ka kuulama. Mõni õnneks kuulab ka! Missioon saab kohe täidetud. :P

Pakkudes välja kahjuri vastu kolm mürki, on täiesti tavaline küsimus, et aga milline see parem on? Et siis nagu, kõik tapavad aga mõni tapab paremini? Graatsiliem hukk lehetäile? Või kuidas saab surnu paremini surnud olla? Selgitage nüüd blondile.