Alati, kui selline juhtumiste jada jälle käima läheb, meenuvad mõned vanemad kuid eredamad kohad. Esmaspäeval mööda tänavaid kõndides torkas silma hullumeelne kogus noori ja armunuid. Siira kadedusega vaatasin neid. Mõtlesin, et jube vahva oleks ise ka tunda end üle aegade kaitstuna ja hoituna kellegi tugevate käte vahel. Võiks ju olla keegi, kes hooliks just minust ja ütleks neil kummalistel hetkedel, et kõik saab korda, kõik läheb hästi.

Võibolla ongi põhjuseks just see meeletu paarikeste hulk aga kummitama hakkasid just naljakad lood seoses noormeestega. Paar lahedamat võiks ju kirjagi panna.

Kunagi 97 suvel, pisike seitsmeteistaastane piiga tuli maalt Tartusse... Bussis, mina magan. Ärkasin selle peale, kui kohmetunud noormees minu kõrval üritas vargsi ja magajat äratamata üles tõsta magades vajunud pluusipaela. Pool rinda paistis juba tervele bussile. Noormeest ma muidugi ei tundnud ning ega me tuttavaks saada jõudnudki, sest õnneks oli juba Tartu ja kõrvadeni punastav mina pani kiiremas korras jooksu suvalise suunas.

Paar nädalat hiljem, mate sisseastumiseksamile sõites jäin ma rumaluke ju uuesti bussis magama. No tegelikult magan ma pea alati bussis või mõtlen süüvinult omi mõtteid. Ärgates avastasin, et ma olin toetanud oma pea noormehe õlale, kes tont-teab-millises peatuses peale tuli.

Pea aastake hiljem, kui mina olin läbimärg ja võõras linnas, astus üks kena noormees minu juurde Mustvees. Tutvustas ennast ning kutsus kaasa. Appi, see oli nii lahe, sest minu ma ei teagi, mis pilgu peale tuli repliik: "ära karda, ega ma sind vägistama hakka". Mina aga mõtlesin tol hetkel, et ükskõik mis on parem kui keset juulit surnuks külmuda. Terve õhtu ja öö ajasime juttu. Vast kella kolme ajal kobisin nende haagises voodisse. Ja nüüd kujutage ette seda inimlikku viisakust. Umbes nelja paiku tulid peolt tema kaaslased, kobisid magama ja siis alles kell seitse koputas Pats mulle õlale ja küsis, kas ta võib minu kõrvale heita, et ikkagi tahaks ka magada.

Vast paar kuud pärast lahutust, kõndisin Emajõe kaldal ning minu juures peatus keegi noormees: "Nii kena tüdruk ei tohiks nii kurva pilguga kõndida. Tohib ma kallistan sind?" Ta kallistas ja läks... Olin piisavalt jahmunud, ei tea inimese nime ega rääkinudki temaga midagi. Ta lihtsalt oli ühel hetkel õiges kohas.

Kõige keerulisematel hetkedel mu elus on alati ilmunud kuskilt keegi, lohutanud paari sõnaga, kuulanud mu hala tunnikese ja siis jäädavalt kadunud. Kadunud enne kui ma jõuan tänada või arugi saada, mil määral nad head on teinud. Iga loo kirjutamine meetnutab veel mõnda kummalist lugu mu elus. On inimesi, kellega juhtub. Lihtsalt, niisama, ise midagi erilist tegemata, head inimesed leiavad olulistel hetkedel tee minuni. Elu ise suudab üllatada miljon korda enam kui ka parim kirjanik oma sulest imeda jaksab.

Ehk siis: ärge pange mind tähele, mul on suhtlemisvaegus ja igatsus helluse järele.