Unustasin siin ennist kirjutada, et kogu selle jama keskel õnnestus saada ka mingi nõme kõhuviirus, millega paar päeva ei teadnud, et kui ma nüüd peldikusse jooksen, siis kumma otsa ma esimesena poti poole suunama peaksin. Aga see on kõik ajalugu nüüdseks.

Eile klubis mõtlesin, et näe, täna polegi midagi juhtunud, ei tea, kas jamad hakkavad üle minema. Ja siis... Tulin sealt koju, mõtlesin juba vabast päevast ning remondist ja kõigest muust ilusast, kui välisuksel tervitas mind teade, et seoses veeavariiga on teisipäeval terve päeva vesi ära. Njaah, kogu mu hea plaan värvimisest on ikka utoopia, kui vett pole.

Ja nüüd paar tundi tagasi vannitoast tuld põlema pannes käis müts ning see ei süttinud. Mõne hetke möödudes kustus ka vetsust tuli. Tuppa tulle nägin, et arvuti on pime ja üldse, kes sõi minu elektri? Tasa! Lift sõidab. Selge, majas on elekter aga minu korteris mitte. No hea küll, nii palju mul taipu on, et kustutasin vannitoast tule ning läksin korke kontrollima. Mõttes lasin igaks juhuks läbi küsimuse, kas mul elektriarve ikka on makstud? On, raudselt. Alates hetkest, mil ma tööle läksin on mul arved makstud. Punkt. Vaikselt maksan juba võlgu tagasi.

Lülitasin mõlemad väljavisanud korgid sisse. Mida ei olnud - oli elekter. Vandusin korra rahulikult trepikojas. Oi, mulle meeldib trepikojas vanduda, seal kajab nii meeldivalt vastu ja tunne jääb nagu oleks ikka vähemasti viis teravat sõna ühe asemel öelnud. Rõdul vanduda oli ka hea - mida sa ikka emotsioonitsed, kui publik puudub (räägib tüdruk, kes on elukutseline mitteemotsioonitseja avalikes kohtades).

Katsetasin uuesti. Ei midagi. Helistasin ühistusse. Varsti helistas ühistu elektrik, küsis, mis juhtus. Rääkisin uuesti, temagi tegi häält nagu oleks kuu juppideks kukkunud, kuid arvas, et no küll kuidagi ja paremate abiga asi ikka korda saab. Viis minutit hiljem helistas üks teine elektrik, rääkisin temalegi loo, temagi vangutas pead ja vastas vaid hädiselt. Tunni möödudes oli mul kolm tarka meest ukse taga. Kuulasid uuesti mu jutu ära ning - tuli välja, et pisike pirn minu lambist oli kuskil keldris välja visanud veel ühe katsme. Ja oligi kogu lugu.

Vähemasti ühte võib suht kindlalt väita: maailm ei lase mul iial igavleda! Mina aga tahaks vahel lihtsalt vedeleda mitte mõelda, et millal järgmine pauk tuleb, olgugi siis õnnelik õnnetus nagu kivi lugu või lihtsalt koomiline nagu mu elekter või tüütu nagu vesi...