Kui siin juba jutt juhtumiste peale läks, siis tegelikult ei ole need kaks seika ju hoopiski ainsad selles nädalas. Ööl vastu kolmapäeva, mil ma köögis hoogsalt kleiti õmblesin... Umbes ühe paiku mõtlesin, et nii palju on veel õmmelda, et teen endale tassi kohvi. Vaatasin, et vett on piisavalt, lükkasin veekeetja tööle ning umbes kolme sekundi pärast kuulsin kummalist kahinat taga. Pöörasin, ja mis ma nägin! Minu armsa veekeetja põhjast, läbi valge plastkesta kumas leek. Üks hetk kulus reageerimiseks, siis haarasin juhtme seinast. Täitsa tahmunud! Isegi pealt poolt oli tahmunud mu veekeetja.

Panin siis flegmaatiliselt pisikese potiga vee pliidile, suundusin ise ühele täiesti ootamatule sigaretile ning alles kümmekond minutit hiljem lõi põlve pehmeks.

Õmblesin oma tütrele valget kleiti, jõin kohvi, mõtlesin tont teab millest ning taamal kumises äike...