Oi jah. Pole seitse aastat (loe: kaks nädalat) siia midagi kirjutanud. Arvate, et polegi midagi juhtunud? Hehhee, on küll. Pigem on juhtumisi olnud nii palju, et nende kokkuarvamine, läbimõtlemine on olnud nii ajamahukad, et kirja panemiseks pole aegagi olnud.

Esimese asjana, jah, olid segapaarikad. Ma kohe ei teadnud, mismoodi peaks kirja panema. Ühest küljest suutsin ma tõeliselt hästi kanda rolli "väljamängu keenjusena". Just kaa ja jotiga. Teisalt sai mõni asi ehk isegi üsna normaalselt ning kokkuvõtteks ütleb koht ja tulemus kõik enda eest. Esmaspäeval ma vaid naeratasin, sest kohati oli jube piinlik ja kohati oli hullumeelselt naljakas.

Põnevat? Noh, esiteks oli omamoodi katsumus Tallinnas orienteerumine. Jumal tänatud, et Kaldamäed mind autoga õe ukse ette sõidutasid (nii ei saanud ma kohe reedel kaduma minna). Laupäeva hommikul viis õeraas mind kättpidi õigeks ajaks õigesse kohta. Ta ju teab, et ma paras topograafiline idioot olen, mis parata. Aga edasi sain ma hoolsa õppurina juba ise need vahed läbitud ning pühapäeval suutsin end kirjelduste abil rongi pealegi lohistada. Teisalt tuleb ju tõdeda, et ma pole kunagi sellist mahtu mänginud ühe nädalavahetusega (bbo ei tule arvesse ja sealgi on tegelikult vast kord või paar nädalavahetusega selline jaotuste hulk mängitud ajalisest faktorist ma parem ei räägigi). Vahest suudab see asjaolu lahti selgitada minu totaalse lagunemise mingite jaotuste juures pühapäeva hommikul (no vähemalt minu enese silmis omab teatavat tähtsust). Aga lahe oli. Hoolimata kõigest või siis just nimelt tänu kõigele.

Kui ma pühapäeva pärastlõunal oma tütrega kokku sain, siis ta muidugi kohe uuris, et kuidas mul läks ning kas ma medali sain. "Näähh, see pole aus!" kõlas kommentaar pärast minu selgitusi möödunu kohta. Kaks sekundit mossitas ning siis uuris: "kas Lauri ja Maarja said medali?" - "Ei" - "Väga hea." - "Miks?" - "Neil on juba niigi nii palju medaleid aga sinul on ainult üks."

Samal ajal jooksis Tartus pattoni, mille teine voor oli vahetult järgmisel päeval. Ilus tulemus oli meil selles teises voorus. Minu jaoks läks see esmaspäev veel sama nädalavahetuse pinge alla. No jah, vahepeal sai päevake tööl käidud ning mõeldud, et huvitav, millal ma end välja magada saan lõpuks... (?) Ja teisipäeva hommikul vaatasin ma täiesti tühjade silmadega üle kassa ning tõdesin haigutades, et näe, pingelangus jõudis kohale. Magasin mingi paarkümmend minutit selle tabureti otsas, mis mu kassa juures on ning töötasin edasi.

Magamise osas olen ma küll täiesti uue taseme saavutanud. Kujutage nüüd ette ühte baaripuki moodi puust taburetti, Pnge mind sinna istuma, käed rinnale risti ning mõelge, mismoodi ma seal magan! Paar korda olen juba praktiseerinud ning alla pole veel kordagi kukkunud! Paaril korral olen kinnisilmi tööle läinud. Vahetult enne suuremaid ristmikke teed vaistlikult silmad lahti ning imestad, kuidas ma küll nii kaugele juba jõudnud olen... Selle kõrval tundub linnaliinibussis seistes tukastamine lausa lapsemäng, sest seal hoiad end ju ühe käega püsti! (ja mina arvasin toona, et see mingi saavutus on...)

Pattoni tulemus? Nojah, see annab taas kord vihje, kuivõrd ikka tulemus ületab igasuguseid muid faktoreid. Muidugi on mul hea meel! Loogiš. Sõltumata sellest, et ma finaali ise ei mänginud.

Bridži koha pealt veel nii palju, et täna jäime Indrekuga läbi interneti vestlema neil teemadel ning siis ma järsku avastasin, et tegelikult olen ma ikka hull optimist. Hoolimata sellest, et minu pessimism kaugele paistab. Kui veidi pikemalt mõtlema jääda, siis kogu minu pessimism peegeldub vaid hirmus, et äkki teised ei jaga minu optimismi...