Sihituna triivis ta toas. Küll proovis istuda kirjule diivanile, küll sättis end arvuti taha. Mitte miski ei tundunud õige. Isegi tumesinine tugitool oli vale päevadeks nagu see. Aknast paistis valgus - see ei olnud päike ega ka pilvisus; see ei olnud udu ega vihm. Oli valgus. Hoomamatu valgus, mis näis valgustavat iga vananemisega ilmnevat kortsu ta silmanurgas, iga tolmukübet toas, iga plekki tema laual ja luitunult ohkavat väsimusest lohku vajunud pesa tema diivanis. Valgus, mis tõi välja halvima!

Või tõi valgus siiski välja parima ja muu oli veelgi hullem? Teel kööki lükkas ta hajameelselt jalaga eemale salli, mis oleks pidanud asuma riiulil. Mis ta siis omas jultumust kukkuda põrandale!? Uus kruus, kaks lusikatäit joovastavat puru ning sips keevat vett - kohv. Hurmav aroom täitis köögi, kui ta ohates toolile vajus. Vähemalt oli veel kohvi.

Ei! Jõuga lükkas ta end toolilt püsti ning kõndis tuppa. Lunastust otsival pilgul vajus ta tugitooli ning sirutas anuva pilgu üle raamatukuhila. Ta ei saanud jätta aega mõelda söögile ega mustale pesule. Mitte täna. Mitte praegu. Muidu meenuksid talle eilsed kaneelisaiad ja sellest mõttest kasvaksid tema kortsud kolmekordseks - säästusaiad. Midagi, mida ta tegi vaid siis, kui taskutes puhus tuul. Mõne sendi pärmi jaoks ikka leidis ning natuke jahu ja suhkrut oli alati kodus. Nii nagu alati, oli tal selgi korral mõttes hoopis kook - midagi rammusat rohke muna ja hurmavate õuntega - kuid munad olid otsas samamoodi nagu raha. Ka või oli unustatud. Oleks olnud võid, oleksid ehk saiakesed olnud nii hurmavad kui peavad - pehme sai vaheldumisi suus sulava või, rohke kaneeli ja suhkru ning natukese mooniseemnetega. Ometi olid saiad kõvad. Nagu alati, kui peotäis õli pidi asendama võipakki.

Ta ohkas raskelt ning sirutas näpu paitamaks raamatukaasi. Midagi mahedat? Midagi südamlikku ja kaasahaaravat, mille juurde ei peaks mõtlema lõppenud pesupulbrist!? Või siiski mitte? Ei! Kindlasti mitte. Pigem midagi karmi ja pisut võigast, mille taustal saaks unustada häiriva une. Alles üleeile oli ta ärganud näost valgena, ehmunult, hirmunult ja haavatuna. Ta oli kallistanud ja teda kallistati vastu. Oma unes oli ta vajunud läbi naha, liitunud üheks. Mitte ühtegi hirmu polnud unes, mitte ühtegi piiri, ega kaitset. Oli usaldus. Kõik müürid kuni nahani välja olid sulanud hoidmise soojuses. Ja ta ärkas, tundes painava raskusega naha tugevust oma kehal, tajudes iga müüri ja piiret, mis takistasid teda suhtlemisel, liikumisel ja isegi hingamisel.

Terve päeva oli ta püüdnud oma toas korrata unenägu. Ta oli vajunud tugitooli sügavusse püüdes oma keha suruda läbi tumesinise sameti - läbi suurima turvalisuse allika tema elus. Kuid see ei toiminud. Ja nüüd painas see tema päevi - kiskus veidras valguses välja tema kortsud, karjus irriteerival häälel solvanguid ja irvitas kananahka tekitava õõnsusega.

Midagi ulmest? Tahtmatult peatus tema sõrm raamatul, mis sisu ja stiili poolest klassikalise teadus-ulme alla liigitub. Ta teadis, et selles raamatul oli õõvastust enam kui romantikat. Ei! Justkui sõrme kõrvetades tõstis ta käe ning keeras end tugitoolis kerra. Maailm ise oli muutunud. Maailm muutus iga päev, kuid seekord muutus see palju. Ta pidi mõtlema iga muutuse üle. Talle ei meeldinud muutused. Talle ei meeldinud ootamatused ja muutustega kaasnes ootamatusi alati. Vaikselt ja malbelt silitas ta tugitooli käepidet. Ka tumesinine tugitool oli olnud ootamatu muutus tema toas. Nüüd oli ta temaga harjunud, kuid oli päevi, mil ta oleks tahtnud nutta tugitooli majja ilmumise pärast. Ei, see pakkus talle lohutust alates esimesest hetkest; turvalisust juba enne tuppa ilmumist; soojust, millele ta ei tahtnudki vastu panna. Ja ometi rikkus tool kord olnud harmoonia vajudes raske korgina kõige ette, mis võis haiget teha.

Täna oli nagu tugitooliga omal ajal - ta võis teada muutuste olulisust ja headust, kuid harmoonia löödi segi. Ajastused pidid muutuma, harjumused ja rutiinid painduma ümber uue; kohanema koos sellega. Ja ta kartis muutusi.

Vaikselt ja ettevaatlikult põimis ta käed ümber põlvede ning vajus sügavamalt tugitooli. Kui ta oskaks, siis ta nutaks. Nutaks muutuse hoomamatuse, homse päeva ebaturvalisuse ja omaenese oskamatuse pärast muutustega toime tulla. Kui ta suudaks, siis ta nutaks... Aga nutta ei tohi! Ei! Mitte täna, mitte praegu, mitte lähema aasta sees. Mitte enne, kui ta ei pea kartma pisarate purskudes hirmu ja painet, et hoolimata kogu oma soojusest ja kõikidest lugudest on sinine tugitool sama südametu kui ta ise. Sama võimetu hoidma teda ahastamast teistel teemadel.

Ta vaid istus seal - käed ümber põlvede, pea sügavalt süles ning hambad valusalt huulde surumas. Ta vaid istus seal. Tunni. Ja teise ning kolmandagi. Kuni ühel hetkel tõmbas ta tooli kõrvalt raamatu. Toakülma kohvi rüübates asus ta maailma päästma. Kui tillukesena tundusid tema väikesed mured selle maailma valgel! Raamatutel oli ükskõik, kas ta suutis rääkida või mitte. Raamatud ei küsinud tema tuju, nad lihtsalt ootasid olles valmis jutustama lugusid kohe, kui leidub südameid, mis kuulaksid.

Unustus ja unistus...

Ainult kohv tuleb uus teha! kuumalt maitseb ta märksa paremini.