Monday, May 7, 2012

Inspireerituna Pihla kommentaarist olen ma terve õhtu (ja õhtupooliku) tippinud kikivarvul. Noh, et "nukker"? Täielik sasipundar ajusoppides. Üks osa minust tsiteerib klassikalisi sõnakõlkse "nälgivast poeedist" ja noogutab kaasa. Lihtsalt ongi ju nii, et kirjutada labaseks muutumata midagi ilusat ja päikselist on märksa keerulisem kui midagi kurba. Elu on selline - loodus on andnud meile alalhoiuinstinkti, mis talletab negatiivseid emotsioone karmimalt (sest neisse äbritesse ei maksa rohkem astuda) ja positiivseid lühiajalisemalt (pea pole prügikast ja iga detaili ei pea elavana meeles pidama). Ja siis ongi lihtsam suhestuda selle teiste negatiivsega... Eriti karm ongi see poeesia mitte proosa puhul...

Ja siis ma trampisin jalgu! Mis mõttes? Mis mõttes nukker!? Ei olnud ju! Lõppeks oli temas jõud lasta lahti kasvõi osa sellest kogunenud emotsioonist. Temas oli jõud lükata pea püsti. Temas oli lootus. Noh, teate ju küll - see viimane asi, mida minusugused lollid talismanina kaasas kannavad. Pealegi, kui öelda tema kohta nukker, mida siis minu kohta ütlema peaks? Mul pole isegi sinist tugitooli! On ainult mõtted ja tillukesed tekstid tütarlapsest sinises tugitoolis. Aga ma tean täpselt, milline see tool on - oivaline ja armas - ja täpselt vale värvi, vale suurust ja vale kuju minu punakaspruuni elutoa jaoks.

Aga minul on lootus! On midagi, mida siinmail kirjandusest just kuigi tihti ei leia. Vahest seetõttu, et meile põhjamaine hing peab seda liigseks tilu-liluks ja aja raiskamiseks. Vahest seetõttu, et läbi veebruarikuise jää vaadates näib see naeruväärne. Vahest seetõttu, et me oleme ise piisavalt targad ega vaja enam meeldetuletust raamatust?

Aga mina vajan seda lootuse looma igal ajahetkel, igas kohas. Ma vajan teda nagu õhku ning olen alati valmis ta kätt hoidma, teda unistustega toitma ja... ja igal õhtul teen talle pai. Mäletate kooliajast kodumaise kirjanude lugemist? Juba tol ajal ma ainult oigasin ning jätsin trotsides pooled neist lugemata. Ja ma oigan tänaseni, kui keegi peaks mu läheduses sosistama "Mahtra sõda" või "Mäeküla piimamees" või... oeh, neid oli palju. Üks hullem kui teine. Ja iga viimne neist lootuseta. Ma ei räägi õnnelikest lõppudest, vaid ainult lootusest neile. Tütarlaps sinises tugitoolis päästab maailma - tal on lootus. Ja pelgalt selle jõu pealt tuleb ta ka toime.

Ja siis meenus mulle veel üks vana küsimus usu teemadel. Kunagi, tosinkond aastat tagasi küsiti minult, millesse ma usun. Ja ma vastasin: "Õnnelikesse lõppudesse!" Ma ei ole oma usku veel muutnud. ja küllap hoian ma temast kümne küüne ja kõikide oma lagunevate hammastega kinni nii kaua kuni vähegi jaksan ja enam-vähem teadvusel püsin.

Muide, ma ei unista sinisest tugitoolist - see ei sobiks mu praegusesse elamisse. kuid ma unistan metsamajast keset suurt ja kohavat metsa. Majakesest, milles oleks soojust, elavat tuld (kamin sobiks hästi), palju kohvi, hiigelsuur raamaturiiul, üks väike arvuti kirjutamiseks, Marie koos minuga ja vaikus... Ma ei unista temast isegi alalise elupaigana, kuid vahel võtaks ühe nädalakese, tõmbaks juhtme seinast välja ja keskenduks maailma asemel endale. Mine tea, ehk kunagi on sellised asjad võimalikud (lootus sureb viimasena <- loe: igatahes pärast mind).

Kuid kell on palju ning on ülim aeg tagasi pöörduda oma põhitegevuse juurde: ootama - närviliselt küüsi närides, pidevalt uurides ja kontrollides, kartes halba ja lootes head... ootama... Head und!

3 comments:

c said...

ei noh, ma viskasin maal vanast kanakuudist sõnniku välja ja tegelen selle renoveerimisega. Aknad on ees ja puha. Arvuti mahub sisse ja puha. Et siis nurgake on olemas.

miira said...

Aitäh, kallis õde! Mina armastan ju sind ka! :)

Kadri said...

Nii nukker lugu, aga kuidagi nii ilus...