Mõni mõte kerib mõttena aastaid, kuid üles kirjutamine on keeruline. Kord pole aega, kord pole sedasorti tuju ning siis jälle on midagi märksa pakilisemat hinges, kuid lugu ise jääb üles kirjutamata. Üks sellistest lugudest on “50 kraadi”. Ma isegi ei mäleta päris täpselt selle sündimise tagamaid, kuid kindlasti käisin ma toona gümnaasiumis. Õieti polegi 50 kraadi kunagi lugu olnud. Pigem on ta sketš teleekraanil - vähemalt sellisena kujutasin ma teda ette. Sõnadesse panemine on keerulisem. Esiteks tuleb selgeks saada kirjeldamine moel, et lugeja ei sureks igavusse. Teisalt meenub mulle see stseen tavaliselt siis, kui ma kolmekümnekraadise pakasega öösel tänavat mõõdan, suundudes koju mõnelt põnevamalt ürituselt. Koju jõudes on aga uni tappev ning käed külmast kanged ja silm slkoholist kõver. No katsu sa siis sedamoodi midagi kirjeldama hakata. Raske, eksole! Kuumal suvepäeval ei kipu aga eriti mõtlema ei käredast külmast ega kangest alkoholist ja nii see lugu veereb, ikka lume ja külma ilmaga minuga koos kõver-sirget teed pidi joomingult koju. Muide, mõtte esmaesitlus minu peas oli kindlasti kaine peaga. Kuid, las see mõte jääb tänagi külmemaid ilmasid ootama. Tuletage teda mulle vaid meelde, kui ma kunagi läbi lumesaju koju kakerdama hakkan.

Täna otsisin hoopis mõtet, mille kunagi (kaine peaga!) üles kirjutasin. Mõtisklus väga pohmas peaga inimesest, kes kogemata usklikega kokku satub. Tolle mõtiskluse saatus on täiesti vastupidine. Ma kirjutasin ta kunagi ning seejärel unustasin. Kord oma järjekordsel otsingutuuril olles, kargas paber mulle iseenesest näppu ning seal ta oli. Pisut jabur ning kohtlane. kuid pohmakale vägagi kohane. Sai teine tookord arvutissegi trükitud, kuid kui ta ka kuskil on, siis on ta vanas masinas ja ma ei viitsi seda praegu tööle panna. Seega, tagasi paberotsingule! Noh, loomulikult ma ei leidnud seda täna. Küll aga leidsin ma hunniku lauseid ja katkeid, mis oma ülbuselt... noh, eks nad räägivad ise endi eest:

“Keskpärasuse pealetung ja igikestva alandlikkuse jäine suudlus...”
“Minu jaoks on sõnadel veidi sügavam tähendus kui pelgalt kokkulepitud silmakirjalikkus.” - sellest lausest ma kirjutan kunagi pikemalt...võibolla...