Nojah, kuidas ma ise siis eilset õhtut kokku võtaks?
Pakkumine:
Pakkumisest polegi nagu midagi kirjutada. Kõik läks normaalselt ja aru saime Airega teineteisest vägagi hästi. Ühe korra ma tabasin end küll mõttelt, et tegelikult võiks keegi suur ja tark mulle üle seletada selle va DONTi. See on üks asi, mille juures ma end hästi ei tunne... Tegelikult on ju läbi aegade täitsa normaalselt läinud selle DONTiga aga kindlust ei ole tulnud. Mingi iva on kuskilt puudu ja see ei lase tekkida sellel "ma saan aru" rahulolul.
Väljamäng:
1. vastased kalastasid teisel või kolmandal tihil (jaotuse numbrit ärge küsige) ning leping, mis oleks võinud kaheta minna sai nüüd tulla üheta (võibolla oleks saanud seda sel hetkel ka välja mängida aga mina vist poleks ikkagi osanud). Mina selle peale leidsin, et mõtlemine on midagi, millega tegelemine on ebaoluline, jätsin lihtsalt ühe tegema mängitud kaardi võtmata ning käisin ikkagi kaheta.
2. See lollakas 6NT, mis vist igal laual pakuti. Ma ei teagi, minu meelest oleks pidanud üheta leping olema (äkki sai välja ka mängida, suured ja targad, rääkige mulle!). Mida ma tegin? Käisin loomulikult kaheta :P
3. See meie päris viimane jaotus (numbriga 12). Ma olin nagu labidaga pähe saanud. Ma ei teagi, mida ma seal tegin aga kolm korda jaotuse jooksul suutsin tekitada eneses tahtmise end põlema panna või lihtsalt peaga vastu lauda taguda. Täieliku sihikindlusega hävitasin ükshaaval kõik võimalused normaalselt mängimiseks. Siis aga tulid appi vastased, viskasid minema oma ärtu ning minu 2NT korjas rõõmsalt 9 tihi
4. No hea küll, paar õpiku jaotust oli tegelikult ka. Ning mõne koha peal ma tabasin end mõtlemas üsna loogiliselt. Muide, nii uskumatuna kui see ka kõlab - sellised loogikahetked andsid positiivse tulemuse!
Kaitse:
1. signaalidega oli vist esimest korda üldse enamvähem. Ma tabasin, end mõttelt, millal ja mida anda, leidsin üles need hetked, mil Aire midagi olulist võiks visata. Üldse tähelepanu ning oskus näha oli üle ootuste hea. Mõned kalad lasin muidugi ka sinna tiiki ujuma.
2. Kahel korral jätsin väga nõmedalt ässa võtmata ning lasingi need sedasi seebiks. No täitsa piinlik kohe, kuidas ikka veel hajub mõte niimoodi laiali, et mõnel hetkel kohe üldse ei tea enam, mis lauas toimunud on ning mis kaarte keegi veel käes saab hoida. Mõlemal korral oli järele mõeldes lausa õpiku näitena selgelt loetavad lehed.
3. Avakäike tehes oli mul (enamasti) lihtsalt jänese moodi õnne. Ainult, et küpsiseid polnud kaasas.
Ehk siis kokkuvõtteks: ülbelt mõnus oli, targemaks sain, mõtlemiseks uut ainestikku ja emotsionaalselt ka häästi lahe õhtu. Boonusena: mind valdas kerge õud, kui ma vaatasin nelja jaotusega hunnikut ning nägin Soomet ja Valgmat meie suunas liikumas aga... aga näe, Aire juuresolekul olid nad üsna väga tasa. :D
5 comments:
See viimane on see, mille pärast Lauriga Tartu klubis mängimine on eriline boonus - kõik on normaalsed, ei mölise, ei käitu vastikult... Välja arvatud et sõimavad üksteist, eriti kui Lauri nende vead nende eest välja toob. :D
Tegelikult nad siis ka eriti ei sõima (kui nad sõimavad, siis ma üldiselt nende vigu välja tooma ei hakka, mis ikka lollidega teha). Mu arust sõim (ja loll ülbitsemine laua taga) on pige selleks, et demonstreerida - "ohh, ma olin nii kõva bridgemängija", aga kui mina laua taga olen, siis sellel nii erilist pointi ei ole. Ja kui ma kellelegi märkuse teen, et kuidas oleks paremini saanud/võinud/pidanud, siis minu arust on partneri reaktsioon pigem selline, et ta vaatab seda (väga rahuloleva näoga) pealt - vähemalt on kindel, et tema pole süüdi ja ta ei pea seda omapoolse kisaga tõestama.
Ütleme nüüd kõik koos:
fa-na-tism :)
Agaei, tegelt, sport on kasulik.
Vahel on täitsa komplimendi eest, kui vastased pärast mõnda mu väljamängu omavahel kaklema kukuvad (eriti neil harvadel hetkedel, kui mul ongi sihilikult õnnestunud lollitada vale kaarti panema või kui nende teistpidine käik poleks reaalselt ikkagi tihi juurde andnud). Vahel tahaks küsida, et ah siis nii sitasti te minust arvategi...
...aga enamasti on see lihtsalt tüütu ning mõttetu müra.
Ja muide, Noper, fanatismis pole midagi halba! Vähemasti minu arvates. Natuke eesmärke, mille suunas püüelda, natuke vaimustust pisikeste võitude üle... noh üldjoontes natuke midagi, mille juures ei mõtle keskhariduse ja miinimumpalga peale. ;)
Ehk tegelikult on see natuke fanatismi aidanud mul saada uuesti ilusaks, targaks ja osavaks. Ja katsugu vaid keegi öelda, et ma seda kõike pole! Ma ei usu teda enam!
Post a Comment