On esmaspäev. Millega algavad esmaspäeva hommikud? Loogiline, ikka sellega: ma ootan, millal Lauri messengeri ronib, et saaks jälle laulma hakata, kas äkki keegi kuskil on partnerita ning valmis minuga mängima. Enne seda taon tunnikese või paar peaga vastu seina, sest no sellist idiooti ning suhtlemishälvikut nagu mina olen - neid pole just palju.

Oi, tegelikult olen ma enese mõistes ju lausa hiigelsammudega arenenud viimasel poolel aastal aga ikkagi! Aga ikkagi olen ma lootusetu käpard, kui teema hakkab puudutama kohta, kus ma peaksin kellegi käest küsima, et kas ta mängiks minuga. Eile uurisin Minnalt, ta ütles, et põrutab täna Tallinna tagasi ning sinna minu enese oskused hääbusid. Vaatasin seda nimekirja oma messengeris ning olin sunnitud tõdema, et edasised nimed seostusid juba (suht) kindlate teiste nimedega ning peamine lootus jääb taas kord hetkele, mil ma saan Laurile öelda: kui keegi minuga on nõus mängima, siis anna teada.

Ah, et kas ma tahan mängida? Muidugi! Hoolimata sellest sisetundest, et ma suve jooksul vähisammu olen kõndinud. Mnguoskused on viletsamaks muutunud, suhtlemises olen jälle pisut eraklikum, veidi kartlikum. Ja mis siis? Kuidas ma muidu saaksin olla edaspidigi ilus, tark ja osav, kui ma kuskil kummalises kohas käppa jääksin imema?

Aga vahel (õigemini üsna tihti) tabab mind kummaline soov, et no mõnigi nädal võiks ju küsimata hakkama saada. Hea küll, ma nüüd lahen. Ja kui hästi läeb, siis õhtul näeme!