Käisin pühapäeval oma viimase sünnipäevakingituse järel - Broadway Gala Tartu laululaval. On lugusid, mida ma heas esituses üha uuesti kuulaksin (näiteks Ooperi Fantoomi nimilugu). Tõeline pärl oli aga Hüljatutest "Stars" (keegi nooruke Matt Rawle suutis selle loo juures teha häält, mis minul põlved nõrgaks võttis) ... Appi! Hüljatud on üldse selline, mida ma võiksin vist ajude pehmenemiseni kuulata aga - ainult väga heas esituses. Ma ei tea, mis nendes viisides nii lummavat on, kuid on.

Tegelikult jäin ma umbes poole kontserdi pealt mõtlema, et miks peetakse tõeliseks kunstiks ning tugevateks teosteks enamasti neid, mis hääbuvad süngesse lõppu? Miks peetakse õnnelikke lõppe kerglasteks? Miks peab sügav tunne lõppema sügava ahastusega ning miks ma peaksin minema koju koos emotsionaalse noahaavaga seljas? Miks ei võiks vastus lootusena õhku rippuma jääda? Seegi jätaks piisavalt palju võimalusi edasiseks mõtiskluseks, kuid poleks samas halvav. Ma ei otsi vastuseid, pigem ristteid, hargnevusi, võimalusi! Paraku ei jää just kuigi palju positiivseid võimalusi, kui viimases stseenis kõik peategelased üksteist maha lasevad...

Ma olen vist ikka lootusetult laps alles. Ma vajan lootust! Otsin iga päev päikest ja naeratusi. Vahest olen ma naiivne aga ma TAHAN uskuda, et kõik läheb hästi ning igale jamale tuleb kord õnnelik lõpp. Ma ei suuda iial leppida hääbumisega, kuid olen alati valmis tervitama uut koitu ning järgmist päeva ja võimalust.

Lugesin läinud nädalavahetusel ema juures Venemaa Jumalannasid. Hea tõlge oli sellest raamatust, tõeliselt haarav ning meeldivalt loetav. Samas tekkis vaid küsimus: kas mul peaks hakkama kuidagi kergem teadmises, et suured, kõrged ja edukad võivad saatuse sõrmenipsuga kolinal kildudeks kukkuda? Mismoodi see teadmine mind edasi peaks viima või kuidas peaks see aitama minu unistustel täituda? Elu on niigi täis igasuguseid üllatusi, vahel häid, vahel kibedaid, kuid...