Mingis mõttes sai aeg küpseks. Enne uue raamatu avamist tuleb eelmise tagakaas sulgeda. Pole ju võimalik täies mahus nautida lugu, kui kuskil ajusopis elavad oma elu ning tekitavad küsimusi kangelased või deemonid mõnest teisest loost.

Kunuagi, üheksa aastat tagasi lubasin ma endale, et kirjutan selle loo üles. Aastad möödusid, lugu oli endiselt kirjutamata. Vahepeal pakkus elu üha uusi ja uusi lugusid ning ma vaid ahmisin neid iseendasse, lubasin nad kunagi üles kirjutada, kuid sinna nad jäidki.

Silmad kinni, hambad huulde aga ma kirjutan nad üles. Nüüd ja praegu. Millal veel võiks tekkida selleks parem hetk? On sügis, mul on töö, mis toob leiva lauale, mul on laps, kes ei ole enam igal hetkel näpu otsas, mul on õhtud, mille sisustamisega tegelen ma vaid ise ja üksi. Ja ma olen sellega rahul - hetkel.

Ma ei tea, mis sellest loost saab või kas ta läheb vaid minu enese sahtli tagumisse otsa või tuleb sealt midagi enamat. Lihtsalt kirjutan. Viimastel kuudel on nii palju hakanud mõtetes kooruma. Tekkis mingi idee, millest lähtuda ning samas ikka veel täita endale antud lubadusi. Ühe raamatu tagakaas hakkab sulguma. Tont teab, mis tuleb! Las ta tuleb.