Lennuk!

Puhkuse ajal ei ärgata kell 6.30! No hea küll, ärgatakse. Esialgu oli veel kõik hästi - teed Tartu bussijaama ma ju tean ning lahkumisega ka keegi väga kohmitsema ei jäänud. Väikeseks kõrva vastupidavuskontrolliks osutus küll Anne tänav, mis on totaalselt üles kaevatud ning seega kohvri veeretamiseks üsna ebasobivas konditsioonis, kuid ei midagi erilist. Ilm oli külm, aga õnneks tuli buss ette täpselt siis, kui me peatusesse jõudsime. Eks ma ole ka bussiga Tallinnasse mõned korrad sõitnud - pool teed magasin maha, pool tuhlasin internetis; laps vaatas samal aja Marslast.

Sealt edasi algas Marie ala. Kuni tänase päevani oli minul null lennukogemust, aga laps oli korra Berliini sattunud. Vähe sellest, et ma sain tema peale loota check-ini tegemise juures või turvakontrollist läbi minnes, sai ta oma teadmisi jagada hoopis veidrates valdkondades. Nimelt reisis ta eelmisel korral koos vanaisaga, seega leidis ta üles kohviautomaadid (muide, piparmündikakao on sõltuvusttekitav!) ja suitsunurgad. 

Kui check-in viimaks avati ja me pardakaartide jahile jõudsime, algas kirjaniku reis.

"Kas varuväljapääsu juures olev koht on okei teile?" 

Muigasin. Esiteks polnud mul tol hetkel veel aimugi, kuidas ma lendamisse suhtun (noh, et bussis hakkab paha, aga karussellil mitte ning ajaloomuuseumi tornidesse ronin vabatahtlikult ja hea meelega, aga lapse toa akent pole keegi kümme aastat väljast poolt pesnud, sest ma kardan). Teiseks... Aa, olgu enne mainutud, et kehitasin muige saatel õlgu ning onu kuskil oma edasises jutus mainis ära ka, et kui kõik on valesti läinud ja lennuk alla sadanud, siis vajadusel jääb just sellel kohal olijale kohustus uks avada. Nüüd siis see "teiseks": mitte kellelgi meist pole õrnemat aimu, mismoodi me sellises situatsioonis käituksime või milleks võimelised oleksime. Ausalt öeldes ega ma tahakski väga teada. Pärast mõningast pusimist, et kumb meist on nüüd kumb (meil on dokumendifotod kuidagi nii sarnased sattunud, et kui täpsemalt ei vaata, võin isegi vabalt lapse dokumendi näppu haarata) ning milline nimi on kummal ning millise nime külge kumbki kohver läheb, saime korda... peaaegu...

Laps lohistas mind edasi - näitas ette söögikoha ja nõudis nännipoest šokolaadi. Sai ka. Olgu, ei nõudnud, vaid lihtsalt "näitas" viisaka lapsena, et ma ka teaksin, mida sealt saada võib. Edasi tuli juba lennujaama rutiin: "Tallinn-London väljalend hilineb veerand tundi"... pool tundi... "Kuna reis on triiki välja müüdud, avatakse võimalus oma käsipagas ka pagasi hulka ära anda"... Vaatasime nagu totakad ja püüdsime aru sada, mis toimub, miks toimub ja millal me siit talvest lõpuks ometi sooja kevadesse pääseme. Pääsesime! Ainult, et enne saime veel mõned auringid Londoni eel teha. Ja seda et tegelikult oli laps varuväljapääsu juures ning mina olin umbes poole lennukipikkusejagu tagapool.

Edasi oli jälle lihtne: järgi kollaseid juhiseid! Jumal tänatud, aga see osa oligi lihtne! Dokumendikontroll võttis korrks mõlemad dokumendid kätte, küsis, kas me oleme sugulased ning seejärel keerutas veel tiiru neid dokumente ja vaatas meid uuesti. Kohvruid, mille külge me päev varem olime väikesi erksiniseid paelu heegeldanud, tulid ka kiirelt (standardmõõdus must kohver ei tundunud kuigi targa mõttena). Metroo näitab... sinnapoole! 

Emm... ja edasi? Excuse me! Esimese käest küsisime me ise. May I help you? teine tuli ise meie juurde, kui me alles tutvusime transpordivõimalustega. Selles kohas ma tundsin, et minu jaoks oli see pisut liiga kiiresti vahele tulemine. Ma oleks osanud ise ka küsima minna, kui ma oma mõtte ja tegevusega sinnamaale oleksin jõudnud. Aga metroosse me saime ning linna poole sõitma hakkasime, kuid hinges kripeldas, et minul endal oli meeles hoopis teise nimetusega peatud kui see, mida mulle lennujaamas öeldi. Aga need paar lehte, mis ma google'is välja olin printinud, olid kohvris. Õnneks polnud rongis kuigi palju inimesi, seega:

Keerasin kohvri hellalt külili, kruttisin luku lahti, võtsin välja lehe, mille ma olngi lennujaam-hotell raja jaoks printinud. Ülejäänud käes olevad, tollel hetkel ebaolulised asjad panin kohvrisse, lukustasin selle ja tõstsin taa teistpidi seisma. Juhend oli võetud Heathrow expressile, mis läks paddington stationisse (hotellist 600m kaugusel), seega polnud sellega midagi teha. Nii, mul oli ju ka hotelli asukohaga suurem google! Keerasin koti risti, kruvisin luku lahti, kobasin välja, lukustasin koti ja tõstsin selle üles. Sellel lehel polnud jaamu peal. Metroojuhend oli nüüd ka korralikult kohvris. Keerasin kohvri külili, nikerdasin luku kallal, kaevusin taas sisse.

"I have internet in my phone!" teatas meie kõrval istunud noormees abivalmilt. Ilmselgelt oli tal juba valus vaadata, kuidas ma "tädi läks bussi" stiilis liigutusi tegin. Google pakkus ümberistumist esimese hooga, kuid mulle hakkas juba vaikselt tunduma, et sellisel juhul leiaksin ma end lõpuks väljaspool Londonit olevana, seega otsisime edasi ning väljusime metroost teisel pool Hyde Parki. Astusime metroost välja ja.. ja vastu vaatas London oma parimas filmilikus kujus. Ja nüüd kiidame kõik londonlasi, kes on harjunud lollide turistidega - igas bussipeatuses on piirkonna kaart. Igas pargiväravas on kaart. Iga tänava nurgal on tänavanimi uurelt ja selgelt loetav. kaks miili läbi maalilise pargi jalutamist ning hotellis me olimegi.

Viskasime asjad tuppa ning läksime õhtusööki otsima. Umbes sada meetrit hotellist oli hinduperekonna peetav koht, mis lubas inglise hommikusööki läbi terve päeva. Nägi väike ja armas välja, aga jalutasime edasi. Järgneva kilomeetri peal kohtasime kõikvõimalikke meile teadaolevaid kiirtoidukette, vähemalt seitset itaalia restorani, viite hiinakat, kahte kreeka kööki, nelja ameerikalikku steak house'i, kuut britipärast fish & chips lubadusega kohta ning lõpuks jalutasime tagasi tollesse esimesse ning võtsime kohe hotelli kõrval ühe väga toreda hinduperekonna käest vastu oma fish&chipsi.

Aga on hommik ning nüüd on aeg British Museumi poole astuma hakata (vaatamisväärtuste kaardile joonistasin eile südameid, raamatupoe asukohtadega).