Thursday, March 31, 2016

Kingadest ja kirjandusest

Kuigi öeldakse, et stereotüübid, väljendid ja kõnekäänud on võetud elust enesest, on vahel hoopis sedapidi, et elu võtab malli just eelnimetatutest. Ehk siis sel korral tuleb mul noogutada paljasjalgsete kirjatsurade kuvandi peale.

Kui nüüd alustada ilusasti algusest, siis seisin ma mullu juuni alguses positsioonis, kus oli vaja tulla pealinna, et kätte saada need lilled, mida Kirjanike Liit romaanivõistluse parematele jagas. Kleidi laenasin õelt ning kuskil kapisügavustest leidsin ka kingad, millega minna. Ausõna, ma polnud juba aastait kingi kandnud ning kuigi ma neid enne reisi kreemitasin, olid need vanad kunstnahast kingad pealinna jõudmise hetkeks juba juba üsna räämas - nahk pragunenud, värv kooruv (kontsad loksusid neil juba enne, kuid mugavate kingadena olid need ikka veel alles).

Ma lubasin iseendale, et kohe kui Tartusse tagasi jõuan, leiavad kingad tee prügikonteinerisse ning esimesel võimalusel ostan endale uued viisakad kontsaga kingad. Esimese osa sellest lubadusest ma ka täitsin, kuid seda va "esimest võimalust" polnud siiani ilmselgelt veel kätte jõudnud.

Nüüd oli siis taas vaja pealinna sõita ning romaanivõistluse tulemusi kuulata (sel korral siis Tänapäeva noorsooromaan), kuid kingi... Neid mul enam ei olnud ja uusi ka veel mitte. Tuhlasin kapis, leidsin ühed kotad (madalama ja laiema kontsaga kui soovinud oleks) ning tõmbasin jalga. Tõsi, ega needki uuemad ole kui paar, mille mullu suvel konteinerisse viskasin.

Igal juhul lükasin hommikul kotad jalga ja hakkasin bussi peale minema. Ilus elevus sees, ilm paistis ilusam kui teistele, kuni... Kuni vedi vähem kui kilomeeter kodust astusin ma veidralt madalale. Tegin igaks juhuks veel ühe sammukombinatsiooni enne, kui aru sain, pöörasin siis ümber ja korjasin oma kaotatud kontsa maast üles. Vaatasin hetke juhmi näoga kontsa ja mõtlesin, mida paganat ma nüüd tegema peaksin. Iseenesest oli ju veel aega ning mõistlik inimene oleks otsa ringi pööranud, koju tagasi jalutanud ja siis kas või tennised jalga lükanud ning ikka veel taksoga bussi peale jõudnud.

Mõistlik mõistlikuks! Mul oli rahakoti vahel natuke alla viie euro ja pangaarve miinuses. Võtsin kinga jalast, kiitsin vana aja meistrid ning püüdsin kontsa kuidagi tagasi kruvida. Peaaegu õnnestus. Nuh, nii palju õnnestus et ka see ülejäänud veidi vähem kui kaks kilomeetrit sai ära kõndida ning alles siis, kui bussijaam juba käeulatuses oli, toimus taas kontsa eraldumine. Niimoodi, konts näpus, ma bussi peale liipasingi.

Tallinnasse jõudes oli juba (tänu Maarjale) plaan - osta üks liim ning elada päev üle. Astusin esimesse kioskisse sisse:
"Kas teil liimi on?"
"Meil kahjuks ei ole, aga äkki selles teises R-kioskis on, mis bussijaamas sees on."
Noogutasin ja liipasin edasi - ühes jalas king, teises suss ning kontsaklots peopesal. Aga kui seal ka ei ole? Kujutasin juba vaimusilmas ette, kuidas ma sedasi trammi peale liipan, et kuskilt südalinnast liim leida, kuid õnneks polnud seda vaja. Jäi vaid žongleerimine ülivoolava ja kiirelt kuivava liimi, kinga ja kontsaga tingimustes, mis on kasutada bussijaamas, kui on teada, et riietele ei tohi seda mingil juhul tilkuda. Eks siis kannatasid käed. Tõsiselt, ma pole kunagi oma teadliku elu jooksul liimiga sedavõrd plökerdanud ning üsna mehine number ruutsentimeetrid minu sõrmedest (ja ühest käsivarrestki) sai liimiga kaetud ning hiljem naha pealmise kihiga koos maha kraabitud.

Aga vähemasti oli mul king! Vabandust: kaks kinga. Ma olin valmis selleks, et see kõik ei toimi ning viimaks olen ma taas paljajalu pealinnas (viimati juhtus see jaanuaris 2008, kui me läksime õega Ülemistesse mulle terveid saapaid ostma, aga vanade tallad andsid kuskil bussijaama juures alla - õnneks oli tol korral laupäeva õhtu ning pime ja... nuh, nii palju kange olen ma küll, et sellega ka päeval hakkama saada, kui vaja). Siiski, kingad pidasid vastu terve päeva, isegi pool teed Tartu bussijaamast koju ning alles siis hakkas konts taas iga sammu juures naksuma. Palusin teist mõttes, et ta koduni vastu peaks. Pidas.

Astusin uksest sisse, võtsin kingad jalast ja saatsin prügikasti.
Ma luban, et ostan endale sel suvel uued kingad. Ausõna!

No comments: