Buckingham

 Algatuseks siis üks tõeline turistifoto. Nii juhtub, kui sa läheda vaatama midagi sellist, kus on sina ja veel miljon turisti. Selleks, et orkestri ja vaatemänguga vahtkonnvahetust healt positsioonilt vaadata, tuleks inna sinna kohale hea mitu tundi varem. Kui meie jõudsime, siis kohalt, kust ma nägin midagigi, paistis just ülal näidatud vaatepilt. Kuskil kaugel on üks punane triip - need on siis vahetust ootavad sõdurid (ja pool pasunaorkestrit).

Tegelikult oli maaim natuke roosilisem. Esiteks oli neil seal päris korralik hulk pasunapuhujaid ning neid oli päris hästi kuulda. Teisalt ka seetõttu, et selleks ajaks, kui vahetus ka kohale jõudis, katsid nad peaaegu terve väljaku ning sellest pasunakoorist saime ka hiljem täitsa muheda pildi (kui välja arvata see jalgrattur, kes mulle täpselt ette jooksis.

Hobused... Nende hobustega, kes pildil näha on, kohtusime me tegelikult juba grammi enne Buckinghami paleeni jõudmist, kuid hiljem jooksis palee eest ka mingi posu mööda (teistsugused ja ilma vankriteta), aga siis me olime piisavalt inimeste taga, et ise nägi midagi, aga pilti poleks küll saanud. Isegi mitte halba pilti.

Ja siis olid veel need tinasõdurid. On ju tinasõdurid! Seisid teised nii ilusasti ühes asendis ning värvierksuse järgi võib aimata, et mitte keegi neist polnud rentslisse kukkunud. Huvitav, mida see kaasa tooks, kui vahtkonda alustav sõdur enne korraks hobusesõnnikus külje maha paneks? Seda va hobusesõnnikut oli seal päris palju, kui ratsud tiiru üle käisid.

Njah, tegelikult oli see juba eile, kui ma mõtisklesin, et kas brittidel alustavad sõdurid ka teise jalaga marssimist. Noh, et kui meile, kes me veel korralikud pktoobrilapsed olla saime, õpetati marssimist rütmiga: vasak, (paus), vasak, (paus), vasak, parem, vasak. Samal ajal õpetati ka teeületamist: vasak, parem, vasak. Nii hea ja lihtne oli mõlemat meelde jätta - sama riim ja sama rütm. Siin tuleb ju teeületamisel vaadata teistpidi (parem, vasak, parem). Kontrollisin. Ausõna, kontrollisin, ja mitte ühe korra! Vahtkonna sõdurid alustasid marssimist ikka vasaku jalaga. Võimalik, et ainult selleks, et väikestel lastel keerulisem oleks.

 See järgmine pilt on aga tänavast, mille peale puhkpilliorkester oma paraadjalutuskäigu tegi ning linnarahvast (olgem ausad, rohkem ikka turiste) lõbustas. Vahtkonnavahetus on juba läbi, orkester ja hobused läinud ning seda enam nägi kohalik politsei roppu vaeva, et inimesi teelt ära saada. Nüüd nagu ei nähtud enam mingit vajadust teelt eemale hoida. Nii pea kui politseinik ühele poole "get off the road!" karjus, astus tema selja tagant paarkümmend inimest teele. Tegelikult oli politseil muidugi põhjus selle karjumiseks - tegemist on viierealise tänavaga ning paarkümmend sekundit hiljem avati seal peal taas liiklus.

 Mõne kirja panin ikka ka posti. Ma pidin ju ikka ise ära testima, kas Inglismaa postiteenistus on tõesti nii... ütleme, et... huvitav... nagu see meie postkontori poolt vaadates paistab. Postkontorid on neil pigem sellised asjalikud ja lihtsad kohad ning pigem jagavad ruumi koos mõne teise pudukaupmehega, kes siis kõrval kaarte ja nänni müüvad. Ilus, asjalik ja punane - nagu nende postkastidki.

 Tegelikult on ikka veel nii palju rääkimata. Mõne asja panen siia lähipäevil kirja ning mõni saab ilmselt mõne tulevase loo sisse peidetud. Homme siis tagasi kodu poole. Ei ole kerge see õitsvate sirelite maha jätmine.