Plastiliin

Päris hommikul vara avastasin oma pidžaama pealt sinise pleki. Esialgu ei osanud midagi arvata. Käisime söömas ära, lõpetasin toas oma blogipostituse ning kui me linna poole läksime, oli ka pluusi peal ebamäärane sinine kahjustus. Möhh?

Eileõhtust fish&chipsi ma juba näitasin. Kui ma täna hommikul olin hotellis hommikusöögi ka ära söönud, karjus minu organism millegi värske järele. Ei, ärge saage valesti aru, hommikusöök oli rikkalik - munapuder ja sink ning vorstikesed (mis on siin täiesti söödamatu saepuru). Röstsaia peale oli võimalik juustu võtta ning toanurgas oli ka mingite hommikuhelveste masin, aga tegelt oleks ma selle munapudru ja singi kõrvale hoopis ühte tomatit või poolt kurki tahtnud. Tõsi, mingit puuviljasalatit oli võimalik võtta (koosnes, hommikusöögile kohaselt, peamiselt banaanist).

Aga kui me üheksa ajal hotellist välja saime, ununes puuviljavajadus kiirelt. Ilm oli imeline! Päike paistis, õues oli üle kümne kraadi sooja - jalutasime hõlmade lehvides British Museumi poole ning esimese kilomeetri peal oli ainult üks peatus - selleks, et nuusutada sirelite lõhna. Sirelid! Mida hetk edasi, seda vähem ootan ma tagasilendu. 

Oxford str. peale välja jõudes  jõudis linn meieni. Sealt edasi olid ainult poed vasakul ja poed paremal, igaüks neist just nagu Potteri raamatust välja karanud . näiliselt kitsuke pood, aga see, mis fassaadi taha jäi, oli hiiglaslik, mitmekorruseline ning mõnusalt mitmekesine. Riide- ja kingapoodidesse me sisse astuda ei viitsinud, aga kui teisel pool tänavat paistis silt "His Master's Voice", otsisime küll lähima ülekäiguraja ja tormasime sisse. Metali riiuli ees hakkas ila kontrollimatult tilkuma ning klassikariiulis oli ale, Pilt on siis hoopis keldrikorruselt.

Aga jah, muuseumi poole, mille me tegelikut hämmastavalt kergesti üles leidsime. Muide, mis pagana värk brittidel mingite tobedate sik-sakkidega on. No ei saa lasta inimestel rahulikult sirges järjekorras seista ega sirget koridori mööd minna, vaid esmalt tuleb läbida suurem karussell (kaks sammu vasakule, kaks edasi, kaks paremale,...) ja siis veel järjekorraga ka samamoodi loogelda. Tundub nii väljaelamata lapsepõlveunistusena ning kui me täna turvakontrolli poole tuterdasime, siis kommenteerisin lapsele, et ju on keskmine britt lapsepõlves liiga vähe lõbustusparki jõudnud.

Aga sisse me saime (kõik kotid kontrolliti terariistade sutes üle). Maja oli hiiglaslik nii väljast kui seest ning ma ei hakka sellel väga palju peatuma. Antiigisaalis näitas laps mulle kaadrit, mille kohta ta nõudis lugu (kõik puuduolevad jäsemelõigud peavad ka loos varjatud olema). Olgu seegi siin fotona väljas, kuigi loo kirjutamiseni ma enne Tartusse tagasi jõudmist ei jõua. Njahh, üldse tekitasid Egiptuse ja Vana-Kreeka väljapanekud pisut hapu tunde - kogu see ilu on lihtsalt minema tassitud, selline "teaduse nimel" hauarüüstamine ja kultuuritapmine, et rumalad turistid saaksid seda vaatamas käia (nii rumalad, et nende kotid tuleb noakartuses üle kontrollida enne, kui sa nad edasi lubad) ja siis ignorantselt... näiteks McDonaldsisse minna (ilmselgelt odavaim söömisvõimalus Londoni kesklinnas).

Edasi hakkas aga nalja saama, sest nüüd oli aeg otsida üles mõni viisakam raamatupood. Eile õhtul ma ju nii püüdlikult joonistasin neid südamekestena tolle hotellifuajeest leitud ebatäpse turismikaardikese peale (täna ostsime tegelt ka viisaka Londoni kesklinnakaardi, aga südamete ümberkantimine polnud välitingimustes võimalik). Mõni oli pisike, mõnda ei leidnud üles, aga mingil hetkel me ikkagi ühe suure Foylesi üles leidsime.

Sellise Foylesi, mille majakaart näitas kaheksat korrust (tegelikult nelja, sest trepp läks maja ksekelt ning nummerdati poolkorruseid. See oli hiiglaslik ning selle valik oli võimas! Ma seisin ulmeriiuli ees arutu aja ning siis istusin seal ees tolle puki peal, millele inimesed jalgupidi otsa ronivad, kui ülemiselt riiulilt raamatut võtta tahavad ning viimaks istuseme me lapsega mõlema YA riiuli ees maas, jalad ripakil. Muide, kõik, mis pildile jäi, on YA ning tedelikult päris esimesed riiulid ei mahtunud pildile ära.

Kui me viimaks Trafalgar Square'i peale jõudsime, olime me mõlemad juba üsna läbi, seega jäi mul ainult üks küsimus lapsele:
"Mitu kilomeetrit su jalgades veel on?"
Ta arvas, et jagub ning nii me jõeserva jalutama jõudsimegi. Parlamendihoone hoovgi sai aiavarbade vahelt ära pildistatud ning korraks astusime ka Westminster Abbey hoovile. Sisse ei hakanud minema (esiteks oli seal mega rahvas ja teiseks küsinuks nad meilt 10+5£ selle lõbu ees) ning võtime sealt hoopis suuna läbi Hyde Parki taas hotelli poole.

Ainult selleks, et hotelli wifi abil mõni viisakam toidupood leida ning sealt mõni puuvili kaasa lohistada. Wifit kohtasime me tegelt varem ka - muuseumis oli päris hea wifi ning Foylesis ja Starbucksis kannatas ka viisakalt kasutada. Nääh, neis oli isegi parem wifi kui mul siin hotellitoas on. Teoreetiliselt on ka osa neist punastest telefoniputkadest "wifi is here" siltidega, aga praktikas... No me ühe juures proovisime, aga ei suutnud ühendust üles laadida. Võimalik, et oli lihtsalt vigane putka, võimalik, et need ongi nii väikese mahuga, et ega ikka saa küll normaalselt kasutada.


Ah jaa! Peaaegu oleksin unustanud. Kui Siin on kõik punane. Neid telefoniputkasid pildistavad kõik ning gahekordseid busse samuti (ma oleksin seda isegi täna kogemata teinud - lihtsalt täpselt sel hetkel, kui maja pildistasin, sõitis kaadrisse suur punane buss, hetkeks jõudsin juba mõtiskleda, et ka saingi nüüd pildile tolle punase läraka või jäi ikka too meeletult pikk ridaelamu, mille elanikud ei saa endale kunagi purjuspäi kojutulekut lubada, sest muidu on peaaegu võimatu õigele uksele pihta saada. Aga ega me tööd puhkuse ajaks maha jäta ning siin ta ongi: armas punane kirjakast, mis mahutab päris palju kirju ning mida tühjendatakse ikka rohkem kui korra päevas.

Kuskil veidi enne hotelli jõudmist hakkas kuklas kumisema vastus sinistele plekkidele ning kui me jõudsime, kontrollisin üles. Nüüd ma siis tean, milliseid plekke jätab sinine plastiliin, kui see arvuti põhja all ilusasti üles ka soojendada... Kurat! Tegelikult ei pea igast päevast lugu sündima. Aitab sirelilõhnast ka.

Aga siia lõppu siis kaks lõbusat pildikest, mille me poeteelt leidsime - mõlemad sildid olid madala aiaga piiratud muruplatside servas - üks ühel ja teine teisel pool kitsast jalakäijate rajakest, mis paari elumaja vahelt läbi lookles. Vähemasti saime me mulle õhtuks viinamarju ning homseks paar õuna ka kotti panemiseks. Homme aga veidi teises suunas, Science Museumi poole.