Friday, April 21, 2017

Tulbid ja päike


Algatuseks: olgu tervitatud minu õde! See siin on aus 2£ maksev jäätis Londoni kesklinnas (Westminsteri silla otsast oleks sellise saanud 2.50ga ning Regent Parkis oli kinnine putka, mis lubas jäätist 3£ eest)


Nagu lubatud algas tänane päev Science Museumiga. Hämmastaval kombel ei olnudki jalad eriti ümmargused ning hommikune Hyde Park mõjus värskendavalt ning tuju tõstvalt. Komistasime poolkogemata purskkaevusüsteemi otsa ning selle ümber oli igasuguseid nimelisi pinke ning pingita kohti koos sildiga, et hakka sponsoreerima ja me paneme sulle ka pingi.


Olgem ausad, teadusmuuseum on pargiservast umbes kolmesaja meetri kaugusel, aga veel enne selleni jõudmist tuli teha kerge põige kõrvale. Loomulikult pidin ma Royal Albert Halli trepile astuma, kui ma juba sellise koha peale sattusin. Otse selle vastast siis ka pilt kuninglikule muusikaakadeemiale ning saimegi tagasi jalutama hakata.

Teadusmuuseum ise oli vinge! Seal oli nii palju selliseid kohti, mille juures me lihtsalt seisime ja vaatasime ja vaatasime veel, kuidas hammasrattad liikusid, näitlikud sõnumid valguskriipsudena mööda seinale tõmmatud kanaleid liikusid, põrkusid... Ma arvan, et me keerasime (nii nagu enamasti, kui me midagi sellist näeme) ümber umbes pooled liivakellad teadusmuuseumi poekeses. Kogu muuseum oli vinge ning igal juhul tasub külastada, kui London jalge alla jääb, kuid meiele mõlemale meeldib vist kodune Ahhaa tiba rohkem. Tõsi, Tartus pole sellist kosmosetehnika ekspositsiooni, kuid seal on hiiglaslik veetuba ning palju rohkem neid "näpi mind ja pane end proovile" tüüpi eksponaate (ma mõtlen selliseid, mis pakuvad igale vanusegrupile pinget ka viiendal külastuskorral).

Loodusmuuseumi me trügima ei hakanud. Jah, ma oleksin tahtnud, aga tolle ukse taga oli siherdune järjekord, millest pikemat olen ma näinud ainult London Eye juures (kuhu me ka eile trügima ei hakanud) - ilusasti jälle metallaedadega piiritletus sik-sakid ja puha. Selle asemel astusime hoopis Victoria ja Alberti muuseumi sisse (selline hiiglaslik ning tollel samal tänavanurgal üle tee). Jälle väga meeldiv kogemus ning meeletult vaatamist (ja ka ringi liikumist). Üsna sealt samast leidsime ühe väiksemat sorti raamatupoe, milles oli terve sein hinnaga 3.50£, nende hulgas ka hunnik SF Masterworks sarja raamatuid. Kõlas jumala uskumatult ja saate vist isegi aru, et päris tühjade kätega ma sealt välja ei tulnud.

Natuke hiljem jõudsime teise ringiga His Master's Voice'i ning sel korral nägin ma seal raamaturiiulit (peamiselt romaanid, millele on tehtud film), millel olid tõepoolest sellise hinnaga raamatud nagu Marslase pildilt näha võib. Marslane sai ka kodustatud. Ma poleks suutnud sellest külma kõhuga mööda jalutada. Te oleksite?

Mingitel veidratel põhjustel jõudsime hiljem kuidagi jälle Oxfordi tänava peale välja ning kui me juba seal olime, jalutasime Baker str. pidi üles. Ei, me käinud Sherlock Holmesi muuseumis (ma pole vist piisavalt fänn, et selle eest 15+10£ välja käia. Küll aga püüdsin pildi peale tolle tüübi, kelle päevatöö seisnebki selles, et ta Baker str. 221B ees seisab ja turistidel endaga fotosid teha laseb.

Ah jaa, sellest ma polegi veel rääkinud, et terve südalinn on täis rattalaenutusi. Selliseid lihtsaid ja kaardimakse võimalusega ning linna peal on näha, et neid rattaid ka üsna hoolega kasutatakse. Üldse on siin päris palju rattureid näha ning seda nii eraldi rattateedel, kuid ka autode vahel liiklemas. Kuidas nad seda julgevad? Kaskadööre leidub igal pool. Liikluse juures on muidugi pisut veider ka see, et mitte keegi (peale meie) ei pea miskiks jalakäijatefoori punast tuld. Autot ei tule, mine. Selgus, et ikkagi keegi tuleb, pöörab? No eks see autojuht siis tuututab pahameele väljenduseks, aga inimesed lähevad ikka üle. Ja siinsamas hotelli lähedal on üks jalakäijate ülekäik, mille keskmise polti juures olid eile närtsinud lilled ning ärapõlenud küünlad. Juhtub siin ka.

Baker Str. üllatas veel ühe meeldiva poega - bridž, male ja lauamängud.

Sherlocki juurest edasi minnes astusime sisse Regent Parki. Kui Hyde Park on selline müttamise ja möllamise koht - liivarannaga järv ja meeletud muruplatsid, siis Regent Park on pigem botaanikaaia väike sugulane. Istusime õhtupäikese käes pingil jalasime ajal mööda voolata. Võimalik, et me kasutasime täna üldse rohkem neid võimalusi maha istumiseks, mingi väsimus oli ikka jalgades sees, kuid päeva kokkuvõtteks sai taas arutu hulk kilomeetreid maha trambitud. Aga see oli nii mõnus! Istuda loendamatute tulbipeenarde kõrval ja nautida päikest.

Ühel hetkel, kui me rahulikult pargipingil istusime, jalutas otse meie kõrvale orav. Marie jahtis ta ka telefoni sisse, alul eemalt ja arglikult, kuid hiljem juba päris lähesalt. Orav ise oli nii pagana julge, et käis ka inimeste peopesa pealt krõpsukilde haaramas (pildil olev käsi kuulub ühele umbes 9-aastasele Hispaaniast tulnud turistile (arvamus kujundatud kuuldud keele põhjal).

Kaheksast olime juba hotellis ning sisetunne ütleb, et nüüd on paras aeg magama minna. Homme hommikul siis Buckingham Palace'i juurde (meie ja veel miljon turisti) ning eks siis ole näha, mis päeval veel pakkuda on.












Paistab, et siinkandis hinnatakse sellisei teravatipulisi liilialikke tulpe - neid oli igas värvivariatsioonis.


1 comment:

c said...

Ei no ma tänan!
Küll ma mõtlesin, et miks sa mind just jäätisega tervitad, aga siis sain pihta, et ahjaa, jäätis Como järve ääres! Seal maksis euro pall. Minu jäätis maksis 5 euri :D
Sinu Londoni jäätis on selle kõrval jäätisetitt, ma ütlen :)
Üldiselt on näha, et kodust ärakäimine teeb sulle head. Oma koopast tuleb ikka vahel väljas käia, siis ei kasva sammal peale.