Vahepeal on möödunud nädala jagu eelviimasest postitusest aga, mis parata, tuleb seesama mõte veel korra üles korjata, sest minu peas pole küsimus mitte kadunud vaid pigem edasi vormunud. (Ma ju ütlesin, et maolen mõttetute mõtete meister)
kas need korrad, mil ma lauataga ennast tõsise idioodina tunnen on:
a) vaimne miinimumhetk, mil tehakse tsirkust, mida ma tavaliselt ei tee või
b) vaimne kõrghetk, mil ma ise ka aru saan, millega ma lauataga tegelen?

Teisisõnu siis: kas suletud süsteemi muutumist on võimalik hinnata "objektiivselt" olles ise osa süsteemist? Esimese hoobiga tahaks öelda - ei. Ja sel hetkel meenub optimistide (nagu te mäletate, siis läinud talvel defineerisin ma end siinsamas optimistiks) hüüdlause: mitte "kas on võimalik" vaid "kuidas seda teostada". Jääb "kuidas" kuna "kas" ei viinud mind mitte kuhugi kaugemale küsimuse üldistatumast püstitusest ning teatavatest paralleelide tõmbamisest erinevate süsteemide ja nende sisevaadetega. Järgmine loogiline küsimus: miks peaks?

Tjahh, sellest olen ma isegi kunagi siinsamas kirjutanud, et mina, elades omaenese nahas ei peagi oskama hinnata ennast objektiivselt. Miks? Ma ei saa iialgi olla otsene protsessikäivitaja kelleski teises - seega ei saa ma ennast kunagi näidata teistele halvema või paremana kui ma sellel konkreetsel hetkel olen. Minu süsteemi ego paneb mind teatud määral pingutama alati (kas see just alati hea on, on teine teema). Lisaks kõigele on inimene (sealhulgas ka mina - eelduste kohaselt) oma loomuselt loodud hindama kõike võrdluse alusel. Mingi asi/seik/inimene/... on parem või halvem, ilusam või koledam jne. võrreldes mingite standardite või viimase samalaadse kogemusliku elamusega. Kuidas aga võrrelda süsteemi, mille muutused on võrdelised mõõteskaalade muutumisega? Olgu või võrdleval taustal? Olgu meil üks täispuhutud õhupall (suletud süsteemina), mille baasmõõduks võtame tema läbimõõdu. Pinnaelemendi suurus on 4(pii)*r*r/n (vaadeldav õhupall on lihtsuse mõttes loomulikult kerakujuline). Kui seesama õhupall panna külmkappi ning selle tulemusena vähendada tema raadiust, jääb pinnaelemendi suuruseks endiselt 4(pii)*r*r/n. Suurem-väiksem võrdlust ei teki. Mina olen ikka kõige lähemal iseendale.

Kui ma ei saa süsteemis sees olles ennast objektiivselt hinnata, siis muutuvad mõttetuks ka "objektiivsed" mõõtmised minust väljapoole väävate sündmuste osas (ntx. kahe sõbra vestlus), sest mõõtühikud, mille alusel ma võrdlen lähtuvad minu sisemisest süsteemist (mis peaks olema, uskudes õhupalli, seestpoolt adekvaatselt kalibreerimatu).

Kunagi, kui ma väike olin, siis käis mulle hirmsasti hinge peale, et tegelikult ei saa ma üldsegi kindel olla, et teine inimene näeb värve samade värvidena või kuuleb samu noote. Noh, et sama lainepikkuse juures käitub tema aju teisiti ja kui reaalselt saaks kuidagi võrrelda seda lõpptulemit (aju genereeritud teadmist rohelisest toonist), siis on seal kindlasti vahe sees. Siinkohal on vist keel see keskmistamise meetod, mille abil inimesed, kui avatud süsteemid, on keskmistanud mingeid termineid ning tekitanud mingi mõõtemääramatuse raames midagi nii kummalist nagu "sotsiaalsed standardid" eri mõistetele. Njah, tuleb tunnistada, et see idee sai kunagi alguse esimesest Asimovi Asumi raamatust, mis mulle kätte sattus (inimkonna käsitlemine osakestehulgana, mille summaarne liikumine, inerts, muutumine on arvutatavad, kui hulk on piisavalt suur), umbes vanuses 14, ma pakuks.

Kui ma alustasin oma teksti küsimusega suletud süsteemide kohta, siis tuues sisse keele, teen ma neist ometi ise teataval määral avatud süsteemid. Siit annab mõelda edasi mida iganes. Küsida seesama küsimus avatud süsteemide kohta, arutleda, mil määral avab süsteemi subjektiivsel tajul baseeruv side, leida üles kõikvõimalikud erinevad süsteemidevahelised seosed ning vaadelda nende muutlikkust või muutumatust. Ma pigem küsiks teisiti: kas inimene on mõõtemääramatuse piires suletud süsteem või analoogilise määramatuse piires avatud? Kumb kaalub kumma üles? (ja miks mul on tunne, et tegemist on praktikas mõõtmatu ehk usuküsimusega.)

Tjahh, mu mõttekäik siin võib ju olla lapsik, naiivne ja tugevalt fakte moonutav, kuid ometi on selles võimaluses (väänata piire) midagi nii lummavat, et mingil moel satun ma ikka ja taas sama elemendi juurde - vaimustun mingist veidrast ideest (Kosmose Odüsseia "telefoni keskjaama süsteem" liiklemisel, mis klappis toonase tehnikaarenguga nii imearmsalt) või tekitan endale ise mõne napaka küsimuse, millele ma ei otsigi vastust, pigem lihtsalt üritan edasi mõelda ja arutleda, sest see on joovastavalt mõnus. Lisaks tuleb mul veel vabandada äärmiselt konarliku kirjaviisi pärast. Külalised käisid postituse pooleliolemise ajal, mis võibolla on vaid ettekääne suutmatusele tunnistada, et need samad küsimused ja arutlused minu sees on veel liiga poolikud korrektse sõnastuse jaoks. Ju nad rõõmustavad oma mängulisusega mu mõttemaailma ka edaspidi ning mine tea, äkki kunagi oskan ma ka nendel teemadel sujuvamalt kirjutata.

Noh, kui päris aus olla, siis hakkas mu mõte nädala eest jooksma veelgi kummalisemates paikades, kuid minus siiralt elab soov, et äkki paar inimest veel ei arva, et ma lausa napakas olen ning ma ei riskiks (ego kaalutlustel) selle arvamuse muutmisega. Teisalt on postitus juba praegu veninud pea kilomeetri pikkuseks ning ma ausõna tunnen nendele kaasa, kes lugemisega siiani välja jõudsid (minul oli seda lõbus kirjutada ning muu pole minu seisukohalt just liiga oluline) ning samas mõni mõte võib ju igaühele enese mõelda jääda.