Mingi hullumeelsustega tegelemise hooaeg on jälle käsil. Kõik algas töö vahetamisest. Tekkis jälle see tunne, et hüppasin kolm sammu edasi isikliku sotsiaalse olemise poole pealt. Või samas - krt seda teab, töö vahetus sai ka nähtavasti teoks tänu mingile seletamatule enesehinnangu ja -väärtustamise tõusule. Ausõna, mina pole midagi selle heaks teinud, et end siin maailmas kuidagi targema või osavamana tunda - aga ma tunnen.

Edasi hakkasid juhtuma kummalised asjad. Läksid pulgad mingu trumm ka! Kõlab nagu hea moto, kui seda teha laia naeratusega ja liigse hasardita. Nii ta hakkas tulema. Siiamaani on laeks muidugi Tartu Maratonile regamine. No tule taevas appi (tsiteerides klassikuid siis)! Mida teen mina maratonil?

Lõõpimisi on plaan selline, et võtame õega kaasa kohvitermose ja pisikese konjaki ning sigaretid ja naudime loodust koos improviseeritud piknikega. Ökul arvas, et suusad võivad muutuda segavaks teguriks pärast mõningast konjaki tarbimist. Reaalsus? Trenni ma hetkel veel ei tee igatahes. No ok, kõnnin veidi iga päev ja natuke veel nipet-näpet aga ntx mind jooksma saada on üsna lootusetu ettevõtmine. Seisan aknal, mõtlen, et ilm on vastik ja ootan soojas toas olles lund. Kogun pekki, et rajal ikka külm ei hakkaks. :P Ja siis mingil hetkel kerkib õhku küsimus, et appi(!), nii ma ei tee isegi oma õeraasule ära (uskuge, seesama võidujanuline paanika haarab tedagi). Ja tulemus? Krt seda teab, kuid kardetavasti jään mina ikkagi alla (ta on kuratlikult sihikindel inimene, kui tahab - no täielik vastand mulle).

Ja sellel korral ei viita mu hullumeelsuse hoog küll vähimalgi määral armumisele. Kui siis armumisele endasse. Ma lihtsalt hoomasin mingil hetkel, et päris täiskasvanuks ei saa ma vist kunagi ja nii ongi hea! Sel moel on mul alati vabad käed tegeleda sellega, millega tahan ja mitte keegi ei saa mulle öelda, et juuste roheliseks värvimine on ikka teismelistele ja minu eas enam äkki ei peaks. ;) (vihje: ma ju lubasin osaliselt blondeerida... aga kui juba siis juba... otsin praegu salongi, kus saaks lisaks blondeerimisele, selle heleda osa sügavroheliseks värvida... tumedatele ei hakka ju roheline peale :S)


Mis edasi? Mis ma nüüd järgmisena oma hullumeelsuste plaani võtan? Tjahh, ja ongi selline seis, et mingi suvaline "ok, teen ära" tuleb üle huulte nii pagana lihtsalt ka sellistes kohtades, kus ma tavaliselt ikka päris pikalt kudema jään. Muidugi kripeldab veel mingi ports selliseid teemasid hingel, mida nagu tahaks aga samas... Ja oi, kuidas kripeldab! Aga las nad siis kiusavad mind. Ühel hetkel (kas nüüd lähiajal või järgmisel hullumeelsuse ringil - need kipuvad mind tabama hilissügisel, talve algul) muutuvad nad põletavaks ja siis ma lammutan edasi ka nende teiste teemadega. Praegu veel tagumik ei põle aga natuke kurb oleks vist juba ikka...