Ma olen viimased 24h mõelnud, et peaks midagi kirjutama. Ikka ja jälle trehvab niipidi, et esmaspäevane klubi suudab mind piisavalt palju loksutada, et siis on vajadus üht-teist ka teisega jagada. Tegelikult on neid jagamise sooviga kohti määratult rohkem. Tahaks rääkida. Lihtsalt istuda ja lobiseda. Aga paraku on läinud niipidi, et mu parimad sõbradki räägivad, et nad blogist loevad, millega ma tegelen. Kokkusaamiseks puuduvad võimalused. Eks ma siis üritan vastukaaluks nendegi blogisid lugeda. (Õnneks pole neist keegi minu tüüpi grafomaan.)

Täiesti teemaväline. Vabavooru ajal, eile, istusin Ülikooli Kohviku kolmanda korruse aknal ning mõnulesin. Vaade oli fantastiline! Aken just parajasti nii suur, et mul oli tõeliselt mõnus end sinna rulli keerata ja kirjutada. Soe kevadõhtu vaikselt uniseks muutuvas vanalinnas oli sedavõrd inšpireeriv, et käsi iseenesest kirjutama hakkas ja... ja siis oligi vabavoor läbi.

Ah, et mängust endast?Oeh, ma ei tea, ei oskagi nagu kuskilt alustada. Ühte asja võin siiski öelda: olgu õnnistatud need, kes viitsivad tahavad ja oskavad minusugustele seletada kõige elementaarsemaidki asju! Mõnes mõttes oleks muidugi veel parem, kui needsamad märkused oleks kirjalikult olemas, et saaks hiljem üle vaadata ja meelde tuletada ning seeläbi mõelda, et järgmine kord ma enam nii ei tee lauas.

Ega ma ju midagi erilist korda saatnudki. Noh, nagu ikka, kohati on piinlik ja kohati olen tige ja mine tea, vahest tuli mõni asi ka täitsa normaalselt välja. No jah, niipalju vaid, et mingil hetkel tuli peavalu. Istusime Kati ja Vallo vastas ning ühel hetkel ma enam lihtsalt ei näinud oma kaarte. Kiirelt sai valuvaigisteid neelatud ning sain seekord õigel hetkel jaole. Nüüd peaks järgnevad 6..8 nädalat jälle rahulik olema. Aga teate, hoolimata sellest, et mul veits kahju on oma idiootsuse pärast, ei viitsi ma isegi viriseda selle üle. Mis seals ikka, tuleb rahulikult läbi mõelda ja vaikselt oma sammuga edasi minna. Eks need targad inimesed ju ka teadsid, et nad ühe blondiini endale võistkonda võtsid.

Veel eilsest, vana ja samas uus teema. Veel enne mängu algust tekkis mul tahtmine küsida: kas mulle on "lits" otsaette kirjutatud? Vaat seekord ma ei teagi, kes see tegelane oli. Saal oli veel peaaegu rahvast tühi, toetasin end vastu radikat ja siis keegi vend lihtsalt tuli ja toetas end vastu sama radikat just niimoodi, et tihedalt külg vastu mind. Hüppasin veidi eemale ning tegin näo nagu poleks märganudki. Muidugi märkasin ja ausalt öeldes ajab see papide selline käitumine juba nutma. Pärast, õhtu edenedes pani sama tüüp veel paar nilbet kommentaari ka maha. Ma ei taha, ei taha, ei taha! Ma tahan rahulikult kaarte mängida (loodetavasti üha pisemate vigadega). Ma tahan nautida seda õhtut kodust väljas, meeldiva tegevuse juures. Ja ma ei saa! Ei saa, sest ikka leidub mõni f... nilbik, kes leiab, et näe, noorele lihale tulebki külje alla pugeda. Ok, ma saan aru, et ma veits hell olen mingite teemade pealt aga ikkagi! Palun öelge mulle, mida ma tegema peaksin, et see jama lõppeks? Mida ma teha saan, et kõik papid end viisakuse piirides ülal peaks minu juuresolekul? Ma saan aru, kui kohtad tänaval kedagi säravalt kaunist, siis hetkeks jääb silm peale puhkama. Isegi vaatan vahel kedagi pikemalt. Samas, esiteks pole ma päevagi oma elus säravalt kaunis olnud ja teisalt ei pea ühe puhkava pilgu pärast veel inimest ahistama hakkama... No jah, oli, mis oli. Loodame, et tuleval nädalal ei teki selliseid nõmedaid seiku ja edaspidi ka mitte. Lähen pesen nüüd näo puhtaks, äkki siis kustub ka see nimi sealt.