Üks tuttav tütarlaps ütles alles hiljuti, et tal on tunne nagu elaks ta enese kõrval. Tunne justkui see, mida ta ise sööb, ei loeks mitte vähimatki, vaid kaalugi kiigutab teadmine ja lugemine, mida teised teevad.

Hullumeelselt mõtlemapanev lause. Mitte ainult söögi koha pealt vaid igate pidi: ma kipun viimasel ajal elama iseenda kõrval mitte sees. Mul on töö, bridge, remont, ja kõik muu, mis seondub majapidamisega. Lisaks veel viimast kevadet lasteaias olev laps, kelle üritustekava on pea sama tihe kui mul. Nii ma siis avastasin, et rõdule suitsetama minnes on vast ainsad viieminutilised hetked, mil ma mõttel vabalt uidata lasen. Ma "nagu elan", suhtlen ja samas ei ava end, liigun ja kogun emotsioone, mida isegi siia ei kirjuta, sest kuidagi pole aega olnud.

Just selline elu, mida elavad täiskasvanud. Just selline nagu ma eluaeg olen põlanud ning mida ma tänagi heaks ei kiida. Tuleb taas eneses leida see julgus ja jõud, et naeratada läbi vihma ning nutta kui hingel on valus. Avastada eneses tee väljapoole. Aga eks neid uinakuid tee me kõik aegajalt. Olen isegi teinud. Peamine on mitte langeda koomasse, leida end õigeaegselt ja siis hellalt ja veidi vallatult sellest tühjusest välja raputada. Puhkan veidi ja hüppan siis peagi taas koos oma tütrega just keset kõige hurmavamat porilompi, et vesi lendab ning porine vesi kiljuma meelitab, just sellesse lompi, milles elab tol hetkel päike!

Läinud reedel, kõigi nende jaburate ja ebameeldivate sündmuste taustal, mis toimunud on, jäin ma mõtisklema keele ja kultuuri, maa ja ilma üle. Pikad mõtted, mida kõiki tahaks siia kribada ja teiega jagada. Natuke oli neis mõtetes Kivirähu Ussisõnu, natuke Lennart Mere Hõbevalgemat, veidi Tolkieni fantaasiat ja maailmasära ning mine tea, ehk veidi mind ennastki. Kunagi ma võibolla ka kirjutan toonase mõttekäigu, kui aeg veidi vabamaks muutub või nohu oma liigse väsimusega taandub. Tont teab, äkki ma siis ei mäletagi enam seda mõttekäiku, mida ma nii väga kord kirjutada tahtsin, võibolla ta ammendab end minu jaoks enne kui tekib piisavalt vaba hetk (enne reede õhtut seda niiehknaa ei teki ja tont teab, kas siiski).

Ah jaa! Tahtsin lisada, et tegelikult ma tean, et aja puudusele rõhumine viitab pigemini laiskusele ja oskamatusele, viitsimatusele oma päeva korralikult planeerida. Kribasin selle teksti siia eile õhtul välja ja näe - läkski ilusamaks (kui tõbi ka ära läheks, oleks juba suisa vahva!)