Oatsin täna üle aastate taas venekeelse ajalehe. Hoolimata tõsiasjast, et minuvanused hakkasid elementaareid sõnu õppima juba lasteaias, tegi vahepealne laulev revolutsioon ja isiklik laiskus ikkagi oma töö ning keskkooli lõpus tuli tõdeda: 12 aastat õppimist ja vaevu saan tänaval aru, kui minult kella või teed küsitakse. Sinna otsa veel kümmekond aastat eestikeelses keskkonnas ja tulemus on ümmargune null. Hea küll, vahepeal on ikka suheldud ka vene keelekeskkonnast tulnud inimestega, kuid enamasti on siis ikkagi niipidi läinud, et nemad on sügavalt huvitatud oma eesti keele arendamisest ja minu tagasihoidlik soov taas Puškinit originaalis lugeda on jäänud tagaplaanile.

Kujutage mind nüüd ette, siin, arvuti taga istumas ja aegajalt (loe: pidevalt) interneti sõnastikku sõnu toksides ning sedaviisi ajalehte lugemas. Ikka igas lauses on vähemasti sõna kui mitte kaks, kolm, neli, mida tuleb vaadata, sest endal pole õrna aimu ja selle konkreetse sõnata jääks mõte poolikuks.

Kunagi sai poeesiat loetud originaalis! Isegi tõlkinud olen mingitel perioodidel vene keelest luuletusi. Ohh mind, olen ju endiselt vene luule üks suur austaja. Sealt jookseb kõige selgemini välja selle rahvuse temperament, see hingestatus ja voolavus, jõud ja melanhoolia ühe sõna sisse kirjutatuna.

Idee kui selline - niiviisi õppima hakata - on mul juba aastaid. Aegajalt olen ka hakanud, kuid aega ja viitsimist pole jagunud. Miks siis just nüüd? Lugesin eile taas Jevgeni Oneginit ja tundsin, kuidas ma ihkaks seda lugeda kord originaalis. Pealegi on viimaste päevade uudised ühte, teist ja kolmandat pidi nähtud, kuuldud, loetud ja see teemas sees olemine teeb esialgse mõistmise kõvasti lihtsamaks. Jõudu mulle!