Haige olemine on ikka tõeliselt saadanast. Pagan! Ehk ma pean tõsiselt läbi mõtlema variandi, kui kolmapäeval ikka tuleb haigusleht võtta. Muide, selles osas saaksin ma oma käe valgeks - ma siiani polegi kordagi haiguslehel olnud, aga kui kolmas päev nohuga (mis algas nii ilusasti) lõpeb endiselt masendava palavikuga, siis peaks vist vaimselt valmistuma.

Ühest küljest on see totakas sisemise kohustuse tunne. Ei taha nagu teisi enda eest tanki lükata, sest ilmselgelt peab keegi siis vabast päevast välja tulema. See oli kuradi oluline põhjus, miks ma värske nohuga (ja palavikuga) laupäeva ja pühapäeva tööl käisin. Tundus absurdselt ülkohtune panna reede õhtul kell kümme ülemus tanki, et ta hakkaks öösel tüdrukuid läbi helistama ja neid vabast nädalavahetusest pikkadeks päevadeks tööle kutsuma. Nii halb ju ka ei olnud ja kannatas täitsa elada. Tavaline viirus tõmbab end ise koomale ja need kaks vaba päeva, mis nädala algus toob, peaksid ju olema piisavad enda tervemaks magamiseks.

Aga kui ei ole? Tundub, et ei ole. Eks siis tuleb hakata selle pagana haiguslehe peale mõtlema. Me oleme tööl ikka naljatanud, et meil pole palk piisavalt suur, et haige olla (nii olen ma oma ülemustele alati vastanud, kui ma mingi värske nohu või kerge palavikuga viirusega tööl olen olnud), aga päris ära tappa nagu ka ei tahaks. Viimane aasta on näidanud päris mitmeid minust vaid mõni aasta vanemaid noori naisi, kes jala pealt insuldi või infarktiga kukuvad. Selle statistika osaks nagu ka ei tahaks hakata, eks ole. Pealegi, siis poleks minust väga pikaks ajaks mingit töö tegijat.

Aga nali naljaks, haige olemine on majanduslikult ikka räige põnts. Ma juba olen oma selle kuu eelarve miinusesse lasknud ja pean vist hakkama mingeid s.o.s. plaane koostama. Kurat! Ma olin nii uhke, et vahelduse mõttes jookseb üks kuu ka normaalselt maha ilma, et ma põdema, paanitsema või varuplaane tegema peaksin. Aga siis pange sinna paar apteegikülastust ja paar mäge pabertaskurätikuid, bussipiletid, milleta muidu hakkama saaks ja loomulikult ka see, et nädalavahetuse tööajaks ei jaksanud ma midagi kodus valmistada, vaid elasin puhtalt selle peal, mida söömiskõlbulikuna poest osta saab - ja sujuvalt ongi mitukümmend ülearust eurot kulunud. Jee! Kui nüüd aga haiguslehe peaks võtma, siis võib korstnasse kirjutada ka järgmise kuu eelarve. Arvutused, mida ma ses osast tegin, olid liiga jubedad siin kajastamiseks.

Muide, tegelikult pole viieaastasel ja kolmekümne viie aastasel tattninal absoluutselt mingit vahet. Tahaks täpselt sama moodi tuima pilguga (ok, mitte multikat ega minecrafti) vahtida ja lakkamatult viriseda. Nina valutab, selg on väsinud, tahaks lugeda ja kirjutada ja veelkord lugeda... Aga hiljemalt kümnendal leheküljel ei suuda silmad enam rida hoida...

Ja eile oli ju juba peaaegu mõnus... Ok nohu ja nõme ja nii edasi, aga palavikku peaaegu ei olnudki (võimalik, et tänu kahele lõunaunele). Tahan pai! Ja kommi! Ja et keegi teine minu eest süüa teeks ja koristaks ja et keegi viitsiks lakkamatult kuulata, kui ilgelt nõme see maailm on... Phähh!

Aga kuna asendamatud pole olemas, siis tuleb end rahulikult ja virisemata terveks ravida ja seejärel edasi võidelda - kümne küünega oma koha eest siin maailmas ja selles ühiskonnas... Rahu! Atšihh!

Ahjaa, nii palju veel, et kaneelised pannkoogid meega, vaarika-mustsõstramoosi tee ja kõrvitsa püreesupp (ohtra sibula ja muskaadiga) on mu parimad sõbrad! Ehk kui keegi teine ei tee, siis tuleb vähemasti ise endale haigena pai teha.