2. Uks kuhu iganes

Silmade taga on maailm, silmade ees on maailm, silmad ise on maailm. Just nii õpetati Lerenile alates päevast, mil temast kolmanda ajakorra maagiaõpilane sai. Esimese ajakorra maagid laususid loitse ja muutsid või lõid illusioone silmade ees olevasse maailma. Silmade esine maailm – maailm, mida nähakse ja kui puu muuta kiviks nii, et kõik vaatlejad sõltumata ajast ja ruumikorraldusest edaspidi seal kivi näevad, masinad kivi tunnetavad ja spektraalanalüüsi abil kuvavad, siis ongi tegemist „silmade esise maailma“ muutmisega.
„Parempoolne monitooring annab tulemuseks laiskus!“ käratas isand. Leren võpatas, kuid korraliku pingutamise asemel, lasi õige pildi hoopis käest.
„Vabandust, isand!“ pomises ta vaikselt, uuesti pingutama hakates.
„Sellest pole tolku, poiss,“ ohkas isand. „Istu maha ja räägi mulle, kas sa üldse tahad maagiatööstuses läbi lüüa?“ Saanud vastuseks poisi noogutuse, jätkas isand: „Sa oled lausa erakordselt nõrk silma esise maailma maagias ja su telekineetilised sõnumid on nii pagana krüpteeritud, et isegi luure otstarbel kasutades kuluks liiga kaua aega õige pildi lahti muukimiseks. Me lõpetame tänaseks, kuid enne kui sa järgmist korda minu juurde tuled, pead sa suutma pidada kõnelusi mõne kaugema planeediga. Ma ei soovi mingeid teise ajakorra alguse teksti ümbersõnastusi, vaid konkreetset vestluse ülekannet, selget pildiedastust! Midagi sellist, millega tehnoloogia toime ei tule.“
Teise ajakorra maagide elu oli keerulisem. Vahepealsete aastatuhandete paaniline tehnoarendamine mürgitas tahtmatult planeedi maagilist võimakust, kuid teatud vigade tasandil suudeti siiski mängida silmade esise maailma muutustega. Tõsi, tulemused olid enamasti väiksemamahulised ja ebamäärasemad kui vana aja maagide kohta käivates tekstides räägiti. Mitte keegi ei suutnud enam kivi kullakamakaks muuta. Parim, mida suudeti saavutada, oli imeõhuke kullatud kiht kivi pinnal. Ometi polnud tehnoarendamine maagia seisukohalt vaadatuna päris mõttetu olnud ning pärast suuremaid ajuuuringute analüüse, kõrgtehnoloogilist eksperimenteerimist suudeti tuvastada, et kõikidest neist, kel oli annet silma esise maailma loitsude teel moondamiseks, oli osadel ka oskus silmade taguse maailma teistmoodi kasutamiseks.
Kuulujutud liiguvad kiiremini kui inimene, mõtted tempokamalt sõnadest ning ideed ja unelmad kiiremini valgusestki. Teise maagiaajastu maagid olid sidepidajad kõikide maailmade vahel. Tehnotuhanded olid inimkonna üle Universumi laiali pillutanud, kuid enne teise ajastu maagide tõusu, oli kommunikatsioon vilets, hakkiv ja kümneid aastaid ajast maas. Sidemaagid, keda koolitati silmade taguse maailma kaudu suhtlema, jättes kõrvale kõik välise maailma füüsikaseadused, kasvasid üha rikkamaks ja tugevamaks, kuni nad viimaks kukutati.
Leren noogutas, oli juba toast välja teleporteerumas, kui isand hõikas: „Ahjaa, ma tahan tolle planeedi visuaalset maketti!“
„Kolmanda ajastu maagiat,“ mühatas Leren endamisi ja astus klassiruumist oma tillukesse magamiskambrisse. Maagia õpilaste elamistingimused olid kasinad kuid vajadusi arvestavad. Mitte keegi neist ei tohtinud kasutada tavapäraseid hõljuksõidukeid, vaid liikusid kas jala või hilisemate õpingute ajal juba teleporteerumist kasutades. Siin polnud midagi tegemist maagiaga, vaid kõigest ruumi füüsikaliste seaduste ja tõenäosusega manipuleerimisega, mis vastas selgetele valemitele ja allus tehnoloogilisele loogikale – eseme ümberpaigutamise lihtsus oli võrdelises seoses eseme sisemise mina-teadvuse suurusega ja pöördvõrdelises vahemaa kuubiga.
„Jälle poosetad!“ See oli punapäine Krio, Lereni toanaaber, kes voodil vedeledes turtsus.
„Anna endale aega, keskendu arvutustesse ja sa saad ka hakkama!“ Arvutused, pidev ja lakkamatu universumi kõverruumi ümberarvutamine oli Lereni trump. Ehk võis seda tõesti poosetamiseks nimetada, kuid samas . miks pagana pärast oleks ta pidanud kasutama treppe, koolihoovi ja veel kord treppe, kui enda ruumis ümber paigutamine oli sedavõrd lihtsam.
„Arvutamisega saan ma hakkama,“ ühmas Krio. „See on see pagana loll tunne, et kui mu arvutused alt veavad, lõpetan ma kus iganes.“
„Oota!“ keeras Leren end kannalt ringi, lõbustatud pilk silmis. „Sina, kes sa andsid peksa neile lõunast tulnud ülikutele juba siis, kui nad sinust pea jagu pikemad olid, kardad teleporteerumise lõhestumist?“
Krio ja Leren alustasid  õpinguid samal ajal. Leren ei unuta iial, kuidas ta võõristavalt punapäist poissi vaatas. Krio tuli kõrgklassist, kandis viimase tehnoloogia saavutusi endaga alati kaasas, hoidis oma pea nii püsti, et vihmasema ilmaga oleks niiskus ta ninasõõrmeisse tunginud. Seda muidugi juhul, kui Kriol oleks olnud samasugune väike nina nagu Lerenil, mitte mägede suur ja kergelt kongus monstrum keset nägu. Kui paar vanemat lõuna rikkurit nende kallal norima hakkasid, sai Lerenile kiiresti selgeks, et Kriol on päris mitmeid põhjusi uhke olemiseks ja paremsirge, mis niidab pea jagu pikemaid ülbikuid, muutus internaatkooli tingimustes üheks olulisimaks neist.
Kriost ja Lerenist said toanaabrid ning pinginaabrid neiks mõneks aastaks, mil teise ajastu kombe kohaselt suurtes rühmades õpiti. Krio oli tugevam loomingus ja Leren arvutustes; Krio silma esise maailma maagias ja Leren silma taguses. Nad olid lahutamatud ja täiendasid teineteise võimeid, juhendasid vastastikku ja Krio klobis suurima heameelega läbi kõik, kes emmale kummale neist vähegi teravama sõna ütles. Tänasel päeval vaatas Krio kõikidele oma kaasõpilastele ülalt alla ja noore mehe õlad olid vähemalt kaks korda laiemad kui ta toakaaslasel. Nüüd olid nad ülemastme õppurid, kellele väiksemad alt üles vaatasid, kuid Leren teadis, et kui vaja, sõidaks Krio ka täna pasunasse neile, kes Lereni kohta halva sõna julgevad öelda.
„Kuule, Krio! Kui sa nüüd olukorrale matemaatiliselt lähened, siis kummal juhul on ilmumise tõenäosus suurem, kas põrandalaudade sisse või nende peale? Mida väiksem on keskkonna energiatihedus, seda suurem on tõenäosusega manipuleerimise võimalus. Ja ma ei pea siin silmas hetke energiatihedust vaid energiatihedust üle võimaluste kõvera ehk arvesta ka seda, et põrandalauda saab vajadusel kasutada primitiivse relva või kütusena.“
„Just nagu ma ei teaks seda! Ja ma ju teleporteerun, kuigi mitte koolis ja kindlasti mitte sel moel nagu sina. See on tegelikult päris võigas vaatepilt, kuidas su keha varbast alates molekulihi kaupa ilmuma hakkab.“
„Ja mina pidasin seda kergeks koputuseks uksele või hoiatuseks, et ma olen nüüd tulemas,“ kehitas Leren õlgu. „Puhas gravitatsioonilise aegruumi geomeetria. Pooled meie meistrid kasutavad seda varianti.“
„Ehk kaheksa selle planeedi parimat maagi, tahtsid sa öelda. Mitte ühtegi maagiavälist isikut ma seda kasutamas ei tea, seega joonistad sa liikumise üle maagia võrgustiku? Aga see on ju jama ja sa tead seda isegi! Maagilised jõujooned reostati juba esimese tehnoajastu ajal ning teine tehnoajastu solkis ära ka vaakumkandelised jooned, mis telepaatia ja kaugsidega seotud on.“
„Ja-jah, ja silm ise on maailm ning kui me laseme oma kahe murdumispinna vahelise olluse hiiglaslikuks areneda, selle teiste samasugustega liidame, saame uue jõujoonte võrgustiku, mille abil manipuleerida nii sellega, mis on silme ees kui ka sellega, mis silme taga. Kurat! Seda õpiku teksti oskab iga kaheksaaastane rääkida, kes vähemalt nädala siinses asutuses viibinud on ja ometi ei vii õpik mind grammigi edasi mu järgmises ülesandes.“
„Millises?“
Soovimata vastata, Leren vaikis. Ta vedas end oma voodi juurde ja vahtis tühjal pilgul kuuli, milles oli vaid valgus. Kaks puud, tilluke uks ja valgus – tema silma sisene maailm sellisena nagu ta meister seda omal ajal nägi.
„Su silmade sisene maailm on lõputu juba õppimatagi,“ oli meister nende esimesel kohtumisel rääkinud. Seal on küll puud, mis kajastavad murdumispindade olemasolu, kuid korraliku koolituse juures suudad sa need puud teiseteisest eemale ajada ja sinust võib saada maag. Tahaksid sa seda?“
Leren oli vaid noogutanud. Maagia oli taas populariseerinud ning kuigi kõik teadsid, et tänapäeva maagia pole ligilähedaseltki selline nagu iidsetel aegadel, unistas pea iga kuueaastane, et just tema avastatakse ja maagiat õppima kutsutakse. Leren oli praktilise meelega poiss ega julenud neist asjust unistada, sestap oli ta tõeliselt üllatunud, kui tema esimene õpetaja maagi kooli kutsus ja Lerenit katsetada lasi.
Nii sai temast õpilane koolis, kus esimestel aastatel õpiti nagu vangid – iga laps pikkadeks päevadeks tooli külge aheldatud. Ainult ahelaid polnud ja veidi hiljem sai Leren teada, et just nii õppisid teise ajastu maagid. Tol ajal hiiglaslikes kombinaatides, kus vormiti sadade viisi sidepidajaid, kes valdavas enamuses vaid valitsuste heaks töötasid ja planeetidevahelise telegraafi rolli omasid. Jõujooned olgu tänatud, et vanemas vanuseastmes taas esimese ajastu maagia õppemeetodeid kasutati – vaata oma meistri tegemisi, abista teda abitöödel ja õpi kõike, mida näed, kuuled, tunned või mille tunnetus justnimelt puudu on.
„Makett,“ teatas Leren viimaks Kriole. „Makett minu planeetidevahelisest vestlusest.“
„Ehk ühe maailma kasutamise muutmine teise maailma tajuks.“
„Jap! Läätse murdumispindade aktiivkasutus, silmasisene ümber krüpteerimine ja muu taoline pask, millega ma hakkama ei saa.“
„Sina! Arvutamisgeenius ei saa vajaliku ümberkrüpteerimisega hakkama?“
„Pole ma mingi geenius! Aga, tead, see, millest sa enne rääkisid – see jõujoonte tunnetus. Kui nüüd mõtlema hakata, siis võib sul õigus olla. Minu gravitatsiooniline aeg-ruum, mille fluktuatsioone ma mõõdan ja läbi tõenäosusemanipulatsiooni ära kasutan – peamiselt kasutan ma tegelikult tehnovirvenduste ruudustikku, kuid tehnovirvendus on ühtlasi maagia reostus ja võimalik, et sealt alt on võimalik tunnetada ka jõujoonte ning vaakumjoonte kulgemise mustrit.“
„Olgu! Ma püüan selle üle veidi mõtiskleda, kui sa mulle millalgi piisavalt aega annad.“
„Palju on piiravalt?“ irvitas Leren.
„Kui ma su larfi iga päeva näen, siis pole seal kindlasti piisavalt aega. Kui sa aga kõrgesse oma ülesannet täitma suundud ja sealt enne tagasi ei tule, kui sul kolmanda maailma iga manipulatsioon selge on, siis olen ma ehk suutnud mõne järgmise küsimuse formuleerida. Muide, mind on alati imestama pannud, et miks, lummuse pärast, on su silmasiseses maailmas see totakas uks? See oleks justkui mingist veidrast lasteraamatust välja lõigatud dimensioonirändamine.“
„Ma saan sinna sisse,“ kehitas Leren õlgu.
„Päris sisse? Mitte nii nagu toimib silmataguse maailma kommunikatsioon, et sa sirutad välja ja kogud kokku jagatava info või viskad midagi endast välja? Mitte nii nagu normaalsed inimesed silmasisemust tajuvad? Sa tead, et me vaatame seda maailma, sikutame suuremaks, väiksemaks, viskame välja, kuid see on alati nagu õhupalli venitamine. Maailm ise ei muutu.“
„Jap, päris sisse. Nii nagu me astume mööda tänavat. Uks laseb sisse ja laseb mu teadvusel taas silmade taha tõmmata, kui tahtmine või vajadus peaks tekkima. Aga see ei ole lahendus! See ei vii mind mitte kuhugi!“
„Mis mõttes ei vii mitte kuhugi! Kas meister nõudis maketti silmade esises maailmas või peldalt maketti?“
„Maketti, täpsustamata kujul,“ ei suutnud Leren sõbraga sammu pidada.
„Mees, silmasisene maailm on sinu oma! Sinu isikliku fantaasia ja maailmatunnetusega piiritletud. Sa võid olla arvudefriik, aga ära tule mulle ütlema, et sinu fantaasia ülemine piir ongi valge igavik!“
„Hei-hei! Valgel igavikul pole häda miskit. Kogu selle aegruumi ruudustiku ja tõenäosuse pidevate algoritmide kõrval on valge igavik üsna meeldivaks vahelduseks.“
Krio oigas. „Kas sa eksid seal ära?“
„Kui ma tahan,“ kehitas Leren õlgu.
„Kaotad ukse silmist ja tajust?“
„Samad sõnad.“
„Ja seal on perspektiiv ja silmapiir?“
„Enamasti mitte. See oleks liiga palju arvutamist. Pealegi ütleb mu sisetunne, et uks toimib paremini, kui ukseesise osas suuri eeldusi pole või see su ootusi petta ei saa. Iga ese, iga reegel ja värv on meeldiv mingist vaatenurgast, kuid võib valmistada täieliku pettumuse mõnel teisel hetkel.“
„Sinu maailm, sinu fantaasia,“ sosistas Krio. „Mees, sul on ikka eriliselt sitt fantaasia! Olgu, ma siis kasutan oma loomevõimet sinu eest. Kuhu see uks veel viib, lisaks su silmadetagusele maailmale?“
„Ee, ma ei tea, aga ma võin katsetada.“ Leren viskas end voodile pikali, lasi silmal kinni vajuda ja suunas kogu oma teadvuse silmade tagaküljele. Õrnalt teadvusega surudes, nügis ta tagumist murdumispinda – koputas uksele, nagu ta ise armastas mõelda. Uks avanes ja vajus selja taga uuesti kinni. Leren hingas sügavalt sisse, mõtles hetke, kuhu ta minna tahaks, avas seejärel ukse ja läks.
„Mees, raisk, kao mu silmast ära!“ röögatas Krio mõned minutid hiljem.
„Hei, ma olen siin juba päris jupp aega. On sul vast maailm loodud! Pole ime, et su kirjandid kordades elavamad olid kui minu omad.“
„Kao minema! Tõmba uttu! Pask, oli mul vaja sulle ideid anda!“ Terve maailm Lereni ümber võnkus sisse kumavast karjest. Nüüd ta siis teadis, mis tunne oleks olla õhupalli sees, mille kilese pinna vastu on surutud ruupor.
„Rahune!“ röögatas Leren. „Mul ongi parem idee!“
Kui Leren Krio silmast kadus, ohkas kannatanu kergendunult. Aga Leren ei hakanud teisel voodil rääkima. Leren ei avanud silmi, ei ilmutanud mingitki kohal olemise tundemärke. Meditsiinilises mõttes oli poiss koomas. Krio avas Lereni silmalau ja uuris, kuid ka seal, tolles kolmandas maailmas polnud Lerenit kohal.
Kulus tund, teine ja kolmas. Kuid õhtu ööks sai, ei pidanud Krio enam vastu, vaid läks meistrit otsima. Muidugi sai ta sõimata nii iseenda kui Lereni rumaluse eest, kuid teravate sõnade peale kehitas Krio juba aastaid õlgu. Mis nad temaga ikka teeksid? Viskaksid koolist välja? Vaevalt! Seejärel tegi meister sedasama, mida Krio mitme tunni eest: kuulas Lereni südant, uuris kõiki kolme maailma, tunnistas noormehe koomas olevaks ja istus voodi kõrvale muudatusi ootama.
Kuuendal päeval, kaheksakümmend kuu tundi pärast meistri lahkumist tulid ka oodatud muudatused. Leren avas silmad, tõusis istukile ja laskus sealsamas pikali. Silmade esine maailm ei peaks ringi käima!
„Miks ma tilguti all olen?“ küsis ta segadusse sattudes.
„Sa oled tagasi! Sa oled päriselt tagasi!“ kriiskas Krio. „Kurat, ma kartsin, et sa ei leiagi enam teed tagasi.“
„Mis mõttes? Ise sa käskisid mul ust katsetada. No ma siis arvutasin veidi. Astusin ukse kaudu silmade ees olevasse maailma ja teleporteerusin. On tõeline lust, kui sa pead kaasas vedama ainult oma vaimset olemust ja võid füüsiliste molekulide arvutused täielikult kõrvale jätta. See avab absoluutselt uusi võimalusi.“
„Ja sa arvutasid kuus päeva teleporteerumise võimalusi?“ ei suutnud Krio hästi uskuda.
„Mitte ainult ja enne kui ma midagi targemat öelda oskan, peaks mõneks kuuks või aastaks teaduse poolt kinnitatud universumi toimimise võrranditesse süvenema. Noh, et kui kasutada siin ära neid võimalusi, mis avanevad kõikidele läbi graviton-antigraviton infokannete, siis peaks maagilise tasandi teleportatsioon olema võimalik… no ütleme, et vähemalt lähimate asustatud planeetideni. Olgu, selleks tuleb enne võikaid arvutusi teha ja lihtsast aegruumi muutuste jälgimisest siin ei piisa.“
„Mida ma teinud olen!“ oigas Krio. „Loomulikult tahad sa nüüd, et ka mina end matemaatika sügavustesse pressiksin ja sind su materiaalse reaalsuse uurimises aitaksin?“
„Tahad sa saada sama võimsaks kui esimese maaigaajastu maagid? Muuta kive kullaks ja luua tolmust toitu?“
„Just nagu see võimalik oleks! Kümned tuhanded aastad teaduse arengut ja mõistuse ratsionaliseerimist on maagilised jõujooned praktiliselt tapnud. Halloo! Kes sa oled ja kus sa oled, vaata kalendrisse ja uuri, mis planeet su jalge all kõigub! Pealegi on silmade sisene maailm uus saavutus maagia valdkonnas. Uus ratsionaliseerimata jõu kasutamise võimalus.“
„Vastupidi!“ ergutas Leren. „See oli kasutusel nii esimesel maaiga ajastul, kui ka teisel, kuigi siis juba vähem, sest nad, idioodid kasvatasid endale jalgadel raadiosaatjaid, mis kandsid infot kiiremini ja kaugemale kui nende tehnilised analoogid. Mõtle seestamistele! Mõtle vaimu- ja kummituslugudele. See pole mitte midagi muud kui kahe murdumispinna vahelise massiivi uksena kasutamine.“
„Ma ei mõista!“
„Oh jah, räägi nagu lapsega. Sa tead, mis asi on lääts? Ja seda, et sellel on kaks murdumispinda – üks sisenemiseks, teine väljumiseks ja kokku murravad nad maailma täpselt nii nagu sinu silm suudab. See, mida meile õpetatakse on oma silmaga manipuleerimine. Me ei saa manipuleerida pindadega, mis on füüsilise maailma osad, vaid ainult sellega, mis on nende vahel. Aga sinagi tead, et sedasama läätse pilti koos kahe murdumispinnaga tunti juba kümneid tuhandeid aastaid tagasi ning toonased geeniused ei vajanud üldlevinud ja meistrite poolt kinnitatud teooriat selle kõige rakendamiseks. Silmasisene maailm on piiratud vaid kujutlusvõimega. See pole mitte lihtsalt uks, vaid Uks Kuhu Iganes.“