1. Mälestused

Vesi laiub minust vasmal ja paremal. Mälestuste jõgi kulgeb aegade algusest igviku lõppu ja mina liigun vooluga kaasa. Vooluga kaasa, kuid voolu ei ole – aeg seisab. On vaid vesi mu all, udutekina ümber, härmatisena kaldapuudel ja jää raskusena paadi ja robustse mõla küljes. On vaid vesi ja külm, jõepõhjas, kiilu all unustus. Ja on üks ebamäärane lootus!

Räägitakse, et vesi toob lunastuse ja unustuse. Räägitakse, kuidas vee jõul võib maailm muutuda hoopis teiseks. Kui te kuulaksite hoolega mu kodulinna preestrit, kõneleks ta teile veest, mis teeb imikud usklikuks ja vanurid rõõmsaks. “Ja kui seal samas kirikus ringi vaadata, võiks arvata, et vesi avab ka rahakotisuu, lastes müntidel ja tugeval paberil lainetena korjanduskasti veereda,” lisab mu ema tõredalt.

Nüüd laiub vesi minust vasemal ja paremal. Iga lainevirvendus, mis tagant läheneb, lükkab mu paati edasi ja ainus, mida ma oma mõlaga teen, on tüürimine. See siin on minu rada, mis viib kõhklematu ülbusega allikast ookeani poole, sest igaviku lõpus on ookean, mis on loodud meie kõikide naerust ja pisaraist, tarkusest ja lakkamatust rumalusest, loovusest ja rakkudest peos, lilledest, sõprusest, uriinist ja roojast.

Kui ma viimati vanaemaga kirikus käisin, püüdsin hoolega tähele panna, kas ema sõnades on tõde või luiskamine, mida ta nii tihti meie, laste, narrimiseks kasutas. Jah, ma olin siis kõigest kümneaastane, kuid vool oli olemas ja inimesed olid olemas ja ühele eriti karjuvale imikule, kes minu meelest hoopis ema rinda oleks vajanud, valati vett peale. Kõik olid õnnelikud, kuid mina ei mõistnud.

“Jäta hoolega meelde!” oli ainus, mida mu vanaema ütles. Vanaema meelest oli vesi vaid vesi. “See kustutab janu ja puhastab su riideid, kuid mingit liigset posimist ära sellelt oota,” armastas ta mulle rääkida ja kui vanaisa jutustas mustast veest, mis põletab mäludesse auke, raputas vanaema vaid pead.

“Paps, ära räägi õuduslugusid lapsele, kelle fantaasia on liiga suur!” hurjutas siis ka mu ema.

“Kuid ometi tead ka sina, Katrin, et ududesse on võimalik kaotada nii tee kui mõistus. Sa oled ise sel rajal olnud.”

“Paps!” röögatas ema ja tormas toast. Mulle, lapsele, ei räägitud tol ajal rohkem. Vanaisa jutustas lugusid vetest, mis voolasid, laiusid, sadasid taevast, tõusid pinnasest või mähkisid su ühtlase niiskuse sisse. Paps jutustas, kuidas igas neist võib leiduda maagia ja valesti vaadates võib tabada sind see, mida enim kardad.

Jah, ma pean küll ausalt ütlema, et tegelikult rääkis vanaisa lugusid palju enamast kui veest. Ta jutustas meile ka tulest ja mägedest, kaugetest kuningriikidest, piraatidest ja kohaliku kohviku muutuvast menüüst. Ma olin tol ajal kõigest laps ja mind paelus vaid vesi.

Kui jõgi teeb käänaku, püüan ma paati tasakaalustada, seda suunata ja veega kaasa pöörata. Ei, see ei tule mul alati välja ning vahel juhtub ikka veel hetki, mil ma kõrkatesse takerdun, kaldaga põrkun või paadi jõel risti pööran. Vesi aga pressib halastamatult edasi, ikka allikast ookeani poole.

Kui mu vanaema mõistis, kuidas vesi mind lummata suudab, andis ta endast parima. Just nii nagu ta viis mind kirikusse, viis ta mind ka surnuaeda, palus vaadata inimeste pisaraid, kutsus udus sihte leidma ja äikeses tantsima. Tema oli taimetark, kelle hinge jaoks oli vett vaja vaid selleks, et nõmmliivatee korralikult kasvaks ja raudrohi maantee ääres tolmuvabana püsiks.

“Vaata ja jäta meelde!” õpetas ta mulle metsalagendikul kastet näidates. “Vesi on vaid vesi just nagu tuli pole midagi enamat kuumast põlemisest. Igaühel on oma rada ja kuigi ma veel ei tea, millisena sinu oma kulgeb, pole õppimine iial kellelegi halba teinud. Kui sul täiskasvanuna vähemalt pool mõistust alles peaks olema, suudad sa oma rajal püsida ja igast raskest hetkest välja tulla.“

Ka mu ema püüdis mulle vett veena näidata, kuigi tulemus oli tihti just vastupidine. Ta oli meie linnakese ämmaemand, kelle käe all iga lapse silmad esimest korda ilmavalguse tarvis puhtaks pesti. Oli neid, kes arvasid, et mu ema teeb esimese ristimise, annab esimese õnnistuse. Ema pesi neid maailma jaoks puhtaks ja kui ma veidi suuremaks kasvasin lubas ta seda minul teha. Ma mäletan, kuidas iga kord imiku nägu pühkides, vaikselt laususin:

“Et sa näeksid vett vihmana ja taevast kohana, kus lennata!”

Ma ei tea, kust see lause pärit on, kuid arvan, et seda kasutas mu tädi Ellen, kui õpetas ilma ennustamise lihtsamaid nüansse. Nägemises oli maagiat samapalju kui vees. Täna tahaksin ma hullumeelse kombel naerda, kui neid õppetunde meenutan. Täna, mil ma olen oma raja kõige veidramas kohas:  hoian mälestuste jõel korda, tallan vett, mis ümbritseb mind kõikjalt!

Vasemale minust jäävad asjad, mida mäletatakse – oks, mis kriipis põlve nii katki, et seda pidi mõnele ravitsejatest näitama; kivi, mille peale asetati imik, kes sündis väljal ilma, et ema oleks majadeni jõudnud, ratas, mis põhjustas tolle koleda avarii, milles lõhuti autosid ja maju ning üks väikene poiss lahkus tagasi vaatamata igaveseks. Neist on õpitud, talletatud südame tagatubades kas hirmust või armastusest, kuid alati vajadusest kasutada neid järgmise käänaku sirgemaks voltimisel.

Minust premale jääb see, mis on oluline olnud, kuid unustuse hõlma vajunud. Siitki on õpitud, kogemus kogutud, kuid viimaks ese ise või sündmus täielikult peast pühitud ja igaviku kolikambrisse loobitud. Kõik on oluline, kõik talletatakse moel või teisel. Iga samm on vajalik, et teha järgmist, iga nähtud lill aitab hinnata järgmise ilu; iga loetud sõna aitab tajuda kuulatava sügavust. Parema kalda puud on meid niisama palju kasvatanud kui vasema kalda omad, olgugi, et me ei mäleta nende olemasolugi.

Mina lähen vooluga kaasa. Vasakul on, mis juhtub ja talletub, paremal, mis juhtub ja ununeb. Seal on enam. Unustatud on suuremaid puid, loendamatuid välju ja hetki. Kümnest heinamaast, mida jalg katsub, suudab mõistus taasjoonistada vaid ühe, justkui poleks teised neist iial eksisterinud.

“Sa ju tead, Leena, et kõik meie pere naised on ühel või teisel moel ravitsejad?” usutles mu tädidest noorim mind mu neljateistkümnendal sünnipäeval. “Me näeme rohkem ja teame enam ning seetõttu saame olla abiks neile, kes ise ei oska või ei soovi. Oled sa juba mõelnud, mida sa teha kavatsed?”

Mina raputasin tol korral vaid pead. Suured ohkasid nõutult ja ema silma nurka kerkis pisar. Nad ei seletanud mulle, et kui ma oma teed ise ei leia, võin ma end sootuks kaotada. Nad ei rääkinud, et vanaisa lood, iga viimne kui neist, olid tõesed ja alati täituvad. Ma olin laps ja soovisin veel aastateks just selliseks jääda.

Õel augustiudu aga ei oodanud. Vaevu oli sügis esimesi lähenemismärke näitama hakanud, kui meie maja paksu piimja udu sisse mässiti. Vanaisa haaras laternad, vanaema käskis mul paigal istuda, ema ulatas mu pihku ühe oma põllepaeltest, justkui oleksin ma aastane, kes muidu võib hoovil eksida.

Udu vajus üha tihedamaks. Esmalt ümbritses see maja, peagi imbus see tuppa, muutes rõskeks mu riided ja juuksed, nahaalused igapäevamõtted ja südamesoppide unistused. Seejärel ma teadsin, et udu ei kao enne kui mina olen kaasa läinud ja oma rajale astunud. Üheks hetkeks lasin ma kõrvadest läbi kõik lood, mida vanaisa rääkinud oli. Mu paps oli tark mees, kuid mina pidin tõusma, astuma sammu pealt oma sirget rada ja minema edasi, õppima oma teed, kukkuma oma armid, et päevaks, mil aeg saab õigeks, suudaksin ma aidata endast väetimaid just nii nagu seda teevad mu ema ja tädid, vanaema ja tema õed, enne neid nende emad ja tädid ja nii tagasi kuni aegade alguseni.

Ma tõusin toolilt, lasin põllepaelast lahti ja kuulsin udus ema anuvat karjatust. Muidugi oli mul valus, kuid minema pidi - tee ei oodanud, aeg ei jäänud seisma lihtsalt selleks, et mina saaksin kauem last mängida. Astusin need kuus sammu toaukseni, loendasin sammud üle köögi ja läbi esiku. Kordagi eksimata, millegi otsa põrkamata leidsin ma tee välisukse lingini ja astusin oma teele. Küllap oli seegi proovilepanek, kui ma mälus kombates väravani viivat looklevat rada tallasin. Ma ei eksinud! Kindla käega haarasin õhku ja tabasin täpselt värava lukku.

Oli peaaegu kuulda, kuidas mu sidemed kodumajaga katkesid, kui ma tol udusel hetkel väravast välja astusin. Värava küljes oli latern, mis pidi valgustama mu tagasiteed, kuid keegi ei saanud kindel olla, kas ma iial seda valgust enam näha saan.

“Mis edasi?” küsisin ma udult, kui värava enda taga sulgesin, kuid udu vaikis. Seisin seal hetke ja teise, tundsin, kuidas minutid ja tunnid minust möödusid, jalade tuimemaks muutusid ja riided rõskusest üha raskemaks vajusid. Ometi oli väravast edasi astumine nii keeruline. Ma teadsin, et see on otsustamise koht. Kui ma valin õigesti, jõuan ma viimaks igale poole, kuid kui ma peaksin oma valikutes eksima, ei kajasta ka karmimad vanaisa lood seda, mis ees ootab. Keegi lihtsalt ei teadnud. Need, kes kadunuks jäid, ei saanud ju enam rääkida.

“Ma valin vee!” teatasin ma udule. Vesi oli mu hinges sündimisest saati ja nii ma end jõe poole pöörasingi. Muidugi ma kartsin seda, mis ees ootamas oli, kuid hirm sundis selgemalt mõtlema, teravamalt kuulama ja mööduvale ruumile keskenduma.

Ma leidsin meie pisikese paadi, südusin nööri lahti ja lükkasin mõlaga kaldast eemale. Niiskus muutus jaheduseks, valgus üha igavamaks ja mingil hetkel istusin ma paadi põhja ning uinusin.

Kui ma ärkasin, oli udu hajunud ja mind ümbritsesid võõrad veed ja veel võõramad kaldad. Jõgi auras mu all, luues uut udu. Kaldapuud olid härmas, rohi seisis jäiste piikidena vallidel. Mu hingeõhk andis pildi karmist pakasest, kuid minul, olgugi suvises kleidikeses oli vaid kergelt külm. Ma olin teelt eksinud, arvasin tol hetkel.

Päev läks ööks, öö päevaks ja mu paat libises aegamisi mööda vett. Ma olin pime ja kurt tol ajal, ega suutnud hoomata kallaste laulu. Oli see viiendal või kuuendal päeval, lugemine läks valevuses liigkiiresti saasi, kui ma esimest korda söögile mõtlesin. Ma ei tundnud nälga ega janu! Paanika krahmas kahe käega mu õlgadest ja surus oma põlved mulle roiete vahele. Ma pidin olema mis? Kes? Surnud? Ei! Kõige segasemateski vanaisa juttudes polnud surnutel pulssi, lohutasin ma end. Sel juhul olin ma elus? Ilma söögi ja joogita näis segi võimatu.

Lükkasin paadi kalda lähedale ja püüdsin sellest välja astuda, kui maailm liigahtas mu all, sundis tagasi pati tagasi jõele. Lükkasin paadi uuesti kalgale, haarasin käega okstest ja karjatasin, kui jäine külm oma hambad mu sõrmedesse lõi. Vahest pidin ma maabuma teisele kaldale? Lükkasin paadi üle jõe, kuid teine kallas oli sama karm mu vastu, lubamata mind kaldale.

“Sa ei ole veel mälestus,” kuulsin ma sosinat oma unes ja ärkasin. Olin endiselt tullukeses paadis, kulgesin endiselt jõel, mida kattis aur ja ääristasid jäised kaldad. Tol hetkel andsin ma alla ja kukutasin end üle paadi serva jõkke, et veidi hiljem taas paadis ärgata, sel korral tilkuvalt märjana külmetades. Ma ei tea, kas need olid hallutsinatsioonid või rääkis ümbritsev vesi, kui sosin mu südame all sisistas: “Sa ei ole veel unustus.”

Ma õppisin vaatama. Vasak kallas oli alati hõredam – seal polnud tihedaid võpsikuid ega fiiklaslikke metsasalusid, vaid madalad pajupõõsad ja jäätunud lilled. Olid madalad kiviaiad, kui paremal kõrgusid mäed.

Ma õppisin kuulama. Vaikse järjekindlusega kujutlesin ma okste taga lugusid, kivides õppetunde ja terveid mälestusi. Lugusid vestsid oksad nii vasakult kui paremalt. Ühtviisi lood, ühtviisi konserveeritud ja jäised – nii oli ja seda enam ei muuda.

Jõgi voolas edasi, ikka allikast ookeani poole. Mina liuglesin vooluga kaasa ja kuulasin teravamalt, vaatasin täpsemalt. Nii ma taipasingi viimaks erinevust neis mälestustes – ühtesid teati, teisi unustati. Ühed olid, et jääda ja teised, et minna. Naersin tol päeval, olles kindel, et mu õppetund on õpitud ja jõgi laseb mu kaldale, kuid uued külmavillid pihkudes sosistasid hoopid teist lugu.

Ma ei tea enam ammu, kaua ma siin olnud olen. Aasta või kolm? Mu juuksed ulatuvad vööni ja kleit, mis mingil põhjusel ei kulu, on jäänud lühikeseks, jättes mu randmed jaheduse meelevalda ja pahkluud katmata. Ma pole palakestki söönud, kuid mu puusad on arenenud ja rinnad. Mitte enam tüdruk, kes lasi ema põllepaelast lahti, vaid naine, kes peaks oma laste jaoks põllele paelu õmblema.

Endiselt kulgen ma üle aurava veel unustuse kohal, endiselt lookleb mu tee mälestuste jäise selguse vahel. Ma tean nüüd, et puud kahel kaldal pole erinevad. Mälestused on mälestused. Pole häid ega halbu nende liigist, pole väikesi ega suuri. Kõik hetked ja mõtted pargitakse jõeäärsetesse puudesse, iga külmunud pung kannab kellegi väikest või suurt lugu. Nii on see nende lugudega, mis meelde jäävad, kui ka neil, mis unustuse hõlma vajuvad. Igaüks neist oli selleks, et astuda sealt edasi. Igaühes oli õppetund, mis võeti kaasa, kuid nüüd on mul lootus.

Ma leidsin hommikul omaenese mälestuse ajast, mil ma veel väike olin.

“Mamps!” hõikasin ma vanaema, kui me jõe ääres jalutamas käisime. “Miks on jõe paremal kaldal kõrgemad uhkemad kui vasemal?”

“Ei ole nad ühti uhkemad! Uhkus on inimese rumalus, kuid puud pole lollid.”

“Mitte seda!” raputas väike Leena pead. “Nad on kõrgemad ja tervemad.”

Vanaema seisatas, pani marjakorvi maha ja vaatas mulle tõsisel ilmel otsa.

“Kui sa selle teada saad, oled targem kui mina. Pinnas on sama, puud on samad, jõud, mida nad endaga kannavad on samavõrra edasiviiv ja ahjus põlevad mõlemad heleda leegiga.”

Siinkohal mälestus lõppes, kuid jõe kohal heljuv udu saatis mu südamesse tolle lause lõpu: “...ja tema oli piisavalt tark, leidmaks rada, mis viib koju tagasi.”

Paat liugleb endiselt igavikulise rahuga allika poolt tõugatuna ja ookeani kutsel. Udu tantsib aurava vee kohal, puud ägavad härmatise raskuse all ja kuskil mu ees on teerada, mis viib mu koju tagasi.

“Kogu mets ei mahu mu puukuuri,” sosistan ma endale juba viiendat korda sel järjekordsel valgel ja jahedal päeval. “Mullused puud peavad kuumavaks toaks saama, et tänavune saak katuse alla mahuks, kuid osa pinde jääb alati kuuripõrandale maha.” Ma naeratan ja püüan hoida oma paadi jõel. Ehk on mul veel mõned aastad vaja õppida. Ehk tuleb mul veel mõnda aega liuelda vooluga kaasa, kuulata igavikku ja rääkida iseendaga, kuid mina pole veel mälestus! Mina pole veel unustus! Ma olen teel, mille iga samm, olgu see meeles või unustatud, olgu see ilus või kurb, on ühtmoodi oluline järgmise sammu astumise jaoks.