3. Suurele Lagedale

Esmalt tervitan Jürkat ja Metsavana, kes koos nii rõõmsalt selgeks tegid, et kodus teki all kirjutades on tulemuseks erootiline hämarulme. Pugesin siis sügavamalt teki alla, et paremini ettemääratud žanris püsida, kuid, teate, mu tekk ei mäleta enam sõna "erootika" tähendsustki, seega... Ehh,ei vabanda! Lugege ise ja laitke maha, kui tahate. Sel korral siis selline pilt, žanr ja lugu:

Lumi sadas sel talvel eriti vihase hooga, luues hangi ja hangede taha järgmisi. Kõrgete latttarade taha jäävad külakeskused tõmbusid üha mornimalt ja kõrgimalt endasse, jättes kogu piiratud külalislahkuse nende harvade risttee kõrtside ja hajali kaugtalude kanda. Sellest polnud suurt midagi, sest alates teise poolmeetri lume sadamist ei liikunud suurtel teedel enam rändkaupmehi ega maadeavastajaid ja kolmas poolmeeter lukustas kodusesse kinnisusse kõige rahutumagi hinge.

Ainult üks mees tungis räätsadega üle lume kohas, kus sügaval lume all jooksid piirdetarad ja karjamaa põlluga vaheldus. Kaks halli hunti sörkisid pakast trotsides isanda kannul. Nii palju oli päevasest päikesetunnist juba tolku, et lumekoorik hunti kanda suutis, kui mees endiselt igal hommikul räätsasid jalakülge sidus ja neid ööpimeduses vandesõnade ja väsimuse valu saatel lahti sõlmis.

“Sa oled üks omapärane teeline,” oli üks nõid kord mehele öelnud. Mees ei arvanud teollest lausest midagi. Iga üksik inimene oli omapärane ja nende kohta, kes pikemaid retki ette võtsid või tuule saatel maailma ühest punktist teise triivisid, ei saanud just kuigi palju ühiseid sõnu öelda. “Sa otsid kohta, kuhu juuri ajada, kuid see koht leiab sind ise.”

“Minu asi on vaid õigel ajal seal olla,” noogutas mees. Teekonna osas polnud nõid talle midagi uut öelnud. Kõike nüüd kuuldut rääkisid tuuled, laulsid unenäod ja kinnitasid truult saatvad hundid. Kuid nõid ei andnud järele. Näis nagu oleks vanamooril vajadus talle midagi rääkida ja nii oligi mees tol õhtul kõrtsis maha istunud ja õlle kõrvale nõidnaise pajatusi kuulanud, et hommikul taas vaikuse saatel edasi kulgeda.

“Langenud Laane külast põgeneb talvel üks naine,” mõlkusid nõialt kuuldud sõnad mehe meelel. “Ehk tasub sinulgi sinna poole vaadata või Suurele Lagedale ekselda.”

“Suurele Lagedale?” irvitas mees. “Olgu, mis on, kuid Suur Lage on  deemonite maa ja sina võid mulle parem rääkima hakata, kes sulle maksis, et sa mu kindlasse surma saata soovid.”

Seda nõid enam ei rääkinud ja ega mees rohkem küsinud ka. Hommikul võttis mees oma räsitud välimusega pauna, kutsus hundid endaga kaasa ja hakkas taas maanteid mõõtma. Peagi sulasid ta taldade all sügise esimesed lumehelbed, kriuksusid ja krudisesid järgmised, pugesid põue ja saapasse kolmandad, silma ja suhu üha uued. Kui lumi sai liiga paksuks, peatus ta päevaks, hankis enesele räätsad ja jätkas. Sel moel minnes oli ta aastatega kulutanud mitu paari saapaid, teeninud siin ja seal juhutöödega ümarat metalli ja vaadanud laondamatu koguse loojanguid.

Kui kaks poolmeetrit lund oli maha sadanud, leidis mees end Suure Lageda serval sammuvana. Siin paistis maailm siledam, kuid iga lapski teadis Suure Lageda petlikkusest. Siin polnud päevad valged, vaid hämarad. Siin polnud ööd pimedad, vaid helklesid virmaliste pidevas lärmakas sajus. Suvel polnud siin kindlat maad, vaid ohtlikud laukad ja mürgised taimed. Talvel polnud turvalist redu, vaid reetlikud tuuled ja pakast trotsivad allikad.

Sihvakas jalg sirutus ette, pöid painutati sirgeks ja kaks õrna kätt rullisid villase suka üle varvaste, veeretasid sukaserva üle sääre, põlvest mööda ja kintsu peale puhkama. Kaks habrast kätt silitasid veel hetkeks üle sukakanga ja sirutatud pöid sukeldus varbad ees kulunud kinga sisemusse. Paks villane seelik varjas jalgade sihvakuse, kui naine pingilt tõusis, et mantel üle õlgade tõmmata ja uksest väljuda. Suur ruuduline rätik kattis naise tumedaid juukseid ja mantel õõtsus lopsakate rindade võnkumise rütmis. Külavärava juures naine peatus, heitis veel viimase pilgu maja poole, mis oli ta kasvamist pealt näinud.

“Kui ma su siin võtan, oleme me seotud” urises väravat valvanud poiss.

“Kui sa mind siin maha toetad, sünnitan ma sulle tütre, kuid veel enne kui kolm aastat mööda läheb, on sul küla peal veel kolm last. Mine parem kohe praegu ja leia oma õiglane kaaslane üles,” ohkas naine.

“Ja sepp ei sobinud sulle ka?”

“Sepp ei suudaks meist kumbagi õnnelikuks teha.”

“Nõid!” sajatas poiss ja naine kehitas õlgu. “Kakskümmend aastat on külas kõik valesti läinud. Alates päevast, mil meile nõid sündis. Mine! Mine ja vabasta meid oma taagast.”

Uus päev, uus pakane, uus hämar valgus vajutas oma pitseri mehe näole. Ta tõusis, haaras mantlitaskust paar pala ja astus edasi. Kura ja Pera, mehe alatised kaaslased, vaatasid pahura pilguga oma isanda poole. See oli juba kolmas päev ilma lõkketa, ilma sooja söögita.

“Pole mõtet magajaid tulega ärritada, kui midagi küpsetada pole,” sisistas mees hunte patsutades. Kaks hunti vahetasid mõne pilgu ja kadusid vaateväljast. Mees ajas räätsad jalga ja jätkas oma teed. Vahel vaatas ta kaugusesse, püüdes leida oma kaaslasi, vahel otsis varjudes noore naise kuju, kuid peale hämara vaikuse ei paistnud Suurel Lagedal midagi. Isegi igavene tuul näis veidikeseks vaibuvat.

Lume alt paistev hiiglaslik kivi ja selle kõrval kasvav kuusk ilmusid vaatevälja veidi enne õhtust pimenemist. Mees teadis, et seisis haldjakivi ees ja puu oli lohutusepiits.

“Iga koht on sama hea kui teine,” ohkas mees ja astus väravale lähemale. Kura ilmus mõned minutid hiljem, hambus hiiglaslik jänes ja Pera vedas enesega üht metsikut kassi. “Olgu siis täna lõkkga öö,” raputas mees pead, “kui te mind juba kuiva kivi ja puu juurde juhatasite ning lihagi endaga tõite. Olge te tuhandest tänatud!”

Kõrtsipealne tuba oli väike ja räämas. Nurgas õilmitsesid ämblikuvõrgud, madrats oli mulluste hiirte poolt puretud, kuid naine ei teinud sellest välja. Ta lasi ruudulisel rätikul voodile langeda, võttis palitu õlgadelt ja asus ümisemise saatel juukseid lahti punuma. Pikad tumedad lokid looritasid ta kuukahvatut nägu, kui ta siidiseid juukseid siledamaks harjas. Ednaga rahule jäänuna raputas ta mõned korrad mänglevalt pead, lubades kiharatel küünla valguses tantsida.

Ta otsis välja rasvatopsiku ja võidis pakasest pääsenud huuli. Hellalt liugles sõrm läikiva määrdega üle ta alahuule vasemalt paremale ja tagasi. Huul paindus sõrme teelt eemale, et hiljem taas trotslikult iseenda eest seista. Ka ülahuul hoidis ta sõrme pikalt enese päralt ja naine vaatas kõike veekausi peelgeldusest pealt. Tema huuled, mis olid veel noored ega näinud pakasest liiga räsitud, ootasid kannatamatult parkunumaid huuli, tugevamaid lihaseid, kuid täna oli kõik vaid mäng tema enese sõrme ja rasvase määrdega.

Purjus võõras vajus üle ta toaukse. Naine tõusis, lükkas käed puusa ja vaatas võõra iharaisse silmadesse.

“Kui sa mind praegu pikali paned, veedame me kolm ööd koos,” teatas ta karmilt,  “ ja seejärel jätkad sa ikkagi teed lõunasse. Vahimehed saavad haisu ninna ja püüavad su kinni veel enne kui suure sillani jõuad. Mine parem kohe ja sul on lootust vahtide eest pagema saada.”

Mees vaatas tol ööl pikalt virmaliste mängu. Just nagu igal pakaselisel ööl, oli kangas tema all lumel ja hunt kummalgi küljel vastu ta keha surutud. Ilma oma huntideta oleks ta juba ammu surma saanud, selles polnud enam kahtlustki. Nüüd oli see juba igapäevane, et hundid lisaks eneste vajadustele ka tema jaoks liha hankisid ning ta oli neile selle eest tänulik.

Kura ja Pera olid teda juba aastaid saatnud. Koos võitlesid nad sõjas Lääne needusolendite vastu, koos olid kandnud haavu ja vigastusi, koos maha jätnud oma pered ja sünnikodud.

“Pere,” ohkas mees vaikselt. Kord oli tal olnud naine ja kaks imeilusat last. Kord oli tal olnud maja ja põllumaa, piima andvad lehmad ja rammusad lambad, kuid siis tuli sõda ja võttis kõik. Needuse vaimud tegid põduraks ta lapsed ja tapsid kaasa. Needusi ajavad nõiad surmasid kümneid ta kaaslasi, hukkasid kura karjakaaslased ja lõikasid Pera ära omadest. Nad oli kolm üksikut hinge, kes taas kord kurjade vaimude ja deemonite kodus konutasid.

Suurel Lagedal polnud nõidu, kes kurje vaime oma sõdades kasutaksid. Suure Lageda deemonid olid selleks liiga võimsad, nii räägiti, ja mees oli õnnelik selle pisikese tõsiasja üle. Temal enesel polnud suurt tähtsust, kuid kuskil külades elasid pered, kes üksteisele veel olulised olid, kaaslaste seljataguseid kaitsesid, armsamaid voodisooja kaasa võtsid ja lapsi kandsid ja kasvatasid. Mõne erkkollase virmalisevihu ajal tundus talle, et temagi peaks seda veel tegema, kuid tavapärase rohelise naastes meenus ka koht, kus ta viibis, külm lumi ta külje all ja läheduse näljas olevad hundid külje vastas. Ta sasis huntide kasukaid ja püüdis magama jääda.

Külad olid selja taha jäänud, teed, mille ääres või külalislahkeid nägusid kohata, ei jooksnud Suure Lageda läheduses. Inimesed kartsid seda paika, teadis naine. Õigusega kartsid, noogutas see osa temast, mis maailmas palju enamat nägi kui inimsilm tabada suudaks. Suur lage oli matnud tuhndeid ja kord kõnnib siit üle suur sõda, mis viib vesistesse haudadesse liiga palju häid mehi. Vägevd deemonid saavad taas häiritud ja väega maa võtab oma osa.

Viimane võõras jalutas tormavas tuisus otse naise mantlisiilu sisse. Võõras peatus, püüdis viimasel hetkel kinni naise, kelle tasakaalu ta paigast oli löönud ja jäi pikalt imetlema naise lummavalt õrna nägu.

“Kui sa mind siin pikali paned,” sõnas naine vaikselt, “muutus lumi me all veeks ja kui sa me kohale kuuseokstest varju ehitaksid, saaks sellest hommikuks maja. Me mõlemad jääksime ellu, kuid kumbki meist poleks õnnelik. Ma kannaksin sinu kahte last, kuid sina ei suuda armastada nõida.” Naine ohkas ja jätas: “Mine parem edasi sinna, kuhu teel olid. Seal ootab sind kuldsete juustega neid, kellega kohtumist sa kahetsema ei hakka.”

Kui võõras oli kaugusesse kadunud ja viimane päike kustunud, laotas naine mantli lumisele pinnale, sõlmis patsi lahti ja hakkas juukseid siludes laulma. Ta püüdis veenda deemoneid oma ohutuses, ta soovis maksta ülepääsu eest ja rahustada rahutuid. Laul muutus tasahilju valjemaks, rütm teravamaks, sõnad selgemaks. Oma heleda hääle saatel tõmdas ta pluusi seljast ja voltis selle lumele. Aluskleit langes pluusile peale.

Laulu rütmiga kaasa minnes ja külma trotsides silitas naine kord üht, kord teist käsivart. Jõulisema rea saabudes kulgesid sõrmed ta paljale kõhule, liuglesid rindade alt ja tantsisklesid üle tumedate prinkis tippude. Ta lasi laulul endast võimust võtta, toetas käed selja taha mantlile, lükkas pea kuklasse ja surus pakasest väreleva rinna vastu virmaliste muutuvat mängu.

Siht ei ole enam kaugel, teadis mees lõket kustutades. Siin pool paistis lumi madalam olevat, justkui oleksid haldja või deemonid sadu tagasi hoida suutnud. Külm oli halastamatu kaaslane, juba näpistas ta valusalt mehe paistes sõrmi.

“Kas ühte või teist pidi,” ohkas mees kasukanööpide kallal kohmitsedes. Huntide pärast soovis ta vastu pidada ja nii sündis ka otsus: “Kui me paari päeva jooksul ei leia, mida otsima tulime, siis pöördume Suurelt Lagedalt eemale. Vahest järgmine talv annab vastuse,” ohkas ta lisaks.

Räätsad krusidsesid lumel endise usinusega ja mees seadis sammud kaugemale lääne poole,otse päikeseloojangu suunas. Roosatav taevas kriipis hämarusega harjunud silmi. Suure Lageda taevas näis esimest korda jagavat valgus, kuid seda vaid narrimiseks, et tuuni jooksul taas hääbuda, kasvatada varje, mis peagi olid valgusest taas eristamatud. Pimedus laskus, virmalised kosusid ja mees valmistus öök peatuma, kui veider laul teda enda poole tõmbas.

“Deemoni väele ma alla ei vannu,” siunas ta endamisi, kuid pöördus siiski heleda hääle suunas. “Naise häälega te mind ei köida!” vannutas ta veel vaikselt.

Ja seal see oli – kerge lumest tuulemüür ning müüri taga lõke. Üksik noor naine istus lõkke ääres ja keetis kannuga vett.

“Mul on liha,” kohmas mees tervituse asemel.

“Ja minul on kohvi,” naeratas naine. Naeratas! Mees ahmis silmadega naise läikivroosasid huuli. Külmast ehk veidi kahvatud, kuid täiuslikud ja elavad. Mees vaatas naise tumedaid lokke ja sõlmis mõttes oma sõrmed neisse juustesse. Ta istus naise kõrvale ja toetas justkui muu seas käe naise selja taha.

“Kui sa mind siin pikali paned,” sosistas naine, “muutub lumi me all veeks. Kui sa me kohale kuuseokstest varju ehitad, saab sellest hommikuks maja. Me mõlemad jääme ellu. Sel teel saab olema tülisid ja kaklusi, kuid ma luban sulle, et leppimised on sama kuumad kui tüli selle eel.”

Veel enne kui naine lausega lõpuni jõudis, tõstis mees oma pahema käe ja lükkas õrnalt kuni naine selili langes. Ta käsi liikus alla, kus villane undruk kattis siredaid sääri. Sõrmed voltisid mängeldes seelikuääre kõrgemale, peopesa hiilis üle suka tiheda koe, puges eddevaatlikult aluskleidi serva alla, kuni leidis tee katmata nahani.

Mees tõusis, et enne magusat olemist varikatus ehitada.

“Sa püüdsid nõia kinni,” sosistas naine mehe tegutsemist jälgides.

“Ma püüdsin naise,” kõlas lühike vastus, kui väits okste kallal askeldas. Vai vajus naise pea taha lumme ja kummalegi küljele, mantlist loetud sentimeetrite kaugusele.

“Sul on poeg paelaga käe ümber seotud,” ohkas naine vaikust lõhkudes.

“Selleks ei pea nõid olema.”

“Sul on tütar hõbeniidiga südame küljes.”

“Ka selleks ei pea nõid olema,” vastas mees raskelt ja heitis end mantlist tehtud asemele. Ta käsi leidis uue tee undruku alla, muukis lahti rõivaid hoidvad paelad ja haagid ning ese haavalt muutsid üleriided oma asukohta jättes mehe ja naise virmaliste valgel hingavatena mälestustest puhastuma.

“Ma olen nõid, sa ei saa seda muuta ja tuleb päevi, mil sul on raske leppida.”

“Ja tuleb ka teisi,” vastas mees huultega naise rindu puudutades. “Ma leidsin naise. Sina tead, ehk isegi armastuse, mida ma veel näha ei oska.”

“Armastus on mu paremas peopesas tugevalt lukus,” ohkas naine ja tõstis oma rusikas kätt. “ma ei tea veel, kas ma seda sulle avada tahan.”

Mees suudles esitletud kätt, libistas huultega üle surve all olevate sõrmenukkide ja naeratas: “Vähemalt on see ootel,” ja naine avas peo.

Hulk aega hiljem vaatasid virmalised kaht mantli ja kasuka vahele peidetud kogu, kel kirju undruk sääri kattis. Kaks üksildusest väsinud keha põimusid ühiseks soojuseks, mille kummalgi küljel lebas kuumav hunt.

“Miks sa külast põgenesid?” uuris mees vaikselt. “Kas nad... Kas nad tahtsid sind põlema panna nagu neis veidrates kaugkülades vahel nõidadega tehakse?”

“Hullem,” ohkas naine napilt.

“Miks siis? Keset talve lahkumine oleks võinud su hukata.”

“Nad tahtsid mind mehele panna,” ohkas naine ja puges sügavamale mehe põue. Mees naeratas ja hundid nihkusid veelgi lähemale.