Ja ikkagi kõlab kirjutades tegelaste eludega mängimine lummavamalt kui piparkookide küpsetamine. Raamatus uluvad hundid, külm lõikab haavu kehasse, lumi muudab teid läbimatuteks, kuum jook osutub äraütlemata lummavaks, tekid tõmmatakse tihedamalt ümber ihu, kuid pilgu ekraanilt tõstmine võtab igasuguse lummuse. Pagan, ma ootan talve! Isegi, kui see tähendab taas valutavaid sõrmi, külmetavaid varbaid ning soovi ennast võimalikult sügavalt teki sisse peita. Isegi, kui mul ei ole kaminat, millega moodustada kontrasti pakase ja värvitu lumega. Ikkagi oleks talv kuidagi etem. Sestap jään ma lootma, et nädalavahetusel tuleb inspiratsioon ja piparkoogid, kommid ja mandlid valmivad õigeaegselt ning lähen ja ulun nüüd autisti kombel huntidega edasi.
Ahjaa, fantaasiajuttudesse sai üles pandud Nõidade sõja triloogia. Kui ma seda õhtul üle lugema läksin, irvitasin ennast pooleks. Jah, mul on mingi värk nende huntidega. "Emahundi klann", mis algab sellega, kui 15-aastane plika leiab pargist sureva emahundi... Ja kui tema vanaema... Aga teisalt oli neis raamatutes suur roll ka jääkarul (kes on ju ka armas loom) ning koertel ja delfiinidel ja... ja... Aga nende teiste loomadega mul "värki" ei ole.
1 comment:
Alati on nii, et enne on palju aega ja siis järsku on vähe. Peaks ju olema ka olemas hetk, mil on täpselt paras aeg asjadega tegelema hakata, aga miskipärast on seda pea võimatu tabada.
Post a Comment