Viimastel päevadel on igas suunas juttu olnud raamatutest. Ma küll lubasin, et ma blogin alles siis, kui Eragon on minu hüpnotiseerimise lõpetanud, kuid kõrvaliste tegurite paljusus aitas mul hetkeks ignoreerida seda tõmmet.

Teisipäeval. Marie kiunus nagu tavaliselt, et miks ta peab lugema ja miks ta peab teadma, mida ta luges? Miks ma piinan teda küsimustega, et jutusta? No mina ka ei tea. Lihtsalt tundub õige see pisike kiusamine.

No ja siis mina loomulikult vihastusin selle vingumise peale. Krt võtaks ma olen ainult ühte nii raamatu-vältivat last kohanud (mina kuni kümnenda eluaastani). Kutsusin ta siis elutuppa. Haarasin riiulist "suvalise" (noh, tegelikult paigutasin silme ette fantasy ja ulmeraamatud) raamatu, kirjeldasin talle, mis selles juttu oli. Võtsin järgmise ja järgmise ja... Kõndisin niimoodi kiirpilgult ligi paarkümmend raamatut läbi. Selle aja peale oli piiga leebunud. Uuris mu käest veel, et millest see raamat räägib, mida ma lugema hakkan (Eragon siis), rääkisin talle.

Pikalt mõtisklesime veel selle üle, millest võiks mõelda, kui üks raamat on õhtul poolikuna lauale jäänud või just läbi saanud. Arutlesime küsimuste üle: mis võiks peategelastest edasi saada? Ja mingi konkreetne seiklus, mis võiks ju kunagi iseendagagi toimuda ja kõigest muust taolisest.

Möödaminnes jõudsime selle kohustusliku lugemispäeviku juurde. Mina vihkasin lugemispäevikut. No esimese hooga ma vihkasin lugemist üldisemalt, sest see lihtsalt ei tulnud mul veenvalt välja ning nõudis märkimisväärselt suuremat visadust, kui mul tol ajal pakkuda oli. Hiljem jäin ma vihkama mõningaid aspekte selle koolilugemise juures - ntx. lugemispäevikut. Miks pagana pärast oli vaja mingit pilti joonistada? Mis kasu sellest on (lugemise seisukohalt)? Ühtlasi tuleb kurbusega tõdeda, et kõik need raamatud, mis mul olid lugemata enne, kui nad kohustuslikuks muutusid (neid oli vist umbes viis keskkooli peale kokku), on lugemata tänaseni.

See selleks. Tol hetkel, kui me Mariega rääkisime, meenus mulle õnneks, et ma just paar päeva tagasi olin leidnud üles oma lugemispäeviku. Mingi paar aastat tagasi otsustasin, et tuleb hakata mõningaid asju üles kribama. Kanaaju nagu ma olen, mälu on suhteliselt olematu väärtus, hakkasin lahedatest raamatutest üles kirjutama: pealkiri, autor, kahelauseline kokkuvõte või kommentaar (stiilis: soovita tütrele kümne aasta pärast!), mõned absurdsemad/huvitavamad tsitaadid. Kanaaju kaotas selle muidugi mingil hetkel ära ning nii umbes tiir aastas on saanud paar raamatut sisse kanda. No on ikka blonde maailmas!!!

Näitasin siis seda enda oma "lugemispäevikut" Mariele. Rääkisin, mis minu jaoks oluline on olnud, mida aga lapsed peaksid välja kirjutama või mida tegema. Lugesin talle sealt mingeid tsitaate ette ja mõnda kommentaari. Talle hakkas see idee täitsa meeldima.

Ja siis olin ma uhke! Sõltumata kaustiku sisseviimise põhjustest (haugi mälu) oli mul võimalik oma pisikesele tütrele anda isiklik positiivne eeskuju koduse (tegelikult üsna õhukese) raamaturiiuli ja isikliku lugemispäevikuga. Kui paljud lapsevanemad saavad selle koha pealt isikliku eeskujuga asja huvitavaks rääkida? (Ma loodan, et mitte paljud, sest ma oleks heameelega natuke uhke enda üle vahelduseks).