sügisunenägu

Ma olen siia juba päris mitmel korral unenägudest kirjutanud. Küllap on need minugi jaoks kuidagi olulised. Viis, kuidas aju laadib pingeid maha ja mõtleb läbi üsna keerulisi positsioone ja situatsioone, on omal moel lummav ja mõtlemisainet pakkuv. Vahel võivad need unenäod olla öökima ajavalt õõvastavad, vahel uskumatult armsana veidrad. Geograafia muundub, loodusseadused annavad painduma ning mõnel korral ei suuda sa hommikul kuidagi meenuvale filmilindile õiget valgust taha saada. Üks minu klassikalistest juhtmejooksutajatest sisaldab suure maja trepikoda ja mul on vaja saada kas üles või alla (pole oluline) - igal juhul mingist maast alates on trepid "valepidi", kuidagi risti ja rästi ning ühelt trepilt järgmisele pole võimalik astuda. Selja taha vaadates selgub, et ka teises suunas minemiseks trepid ei klapi. Ja siis ma istun seal ning nuputan kord seda, kuidas ma siia sain ja siis jälle võimalusi edasi ja tagasi liikumiseks - nagu puzzle - kuidagi, ju krt. võtaks peab sellest neetud trepikojast välja saama (enamasti ärkan ma enne lahenduse leidmist).

Aga eile õhtupoolikul tunnikeseks (mis kujunes kaheks) tukkudes ärkasin ma teadmises Philip K. Dick'ilikust maailmast. Seisund ja tunne kogu unenäo vältel oli preapokalüptiline.
...Kuupäev võis olla sama, mis täna - sooja ei olnud, külma ka mitte, kuid sadas lõputut ja lakkamatut tihedat vihma, mis ei jäta ühtegi ruutsentimeetrit sinust kuivaks. Õhtu oli ja ilm hakkas hämarduma, kui ma Turu-Soola ristis teed ületama asusin. Liikusin klassikalisel koduteel ning vasakule (Riia risti poole) vaadates oli näha vilgast tegevust. Kümnete viisi töölisi paigutas tänavatele maha valgustust - väikeste led-lampidega eputavad mitmevärvilised valgusread ja turuhoone juures neli hiiglaslikku prožektorit. Hämaruses ja tihedas vihmas hägustus valgus mu silma ees, tekitades veidi õõnsa, kuid "kuhugi kuuluva" tunde.
...Küsisin ühel töömehelt, mida nad siin teevad ning ta rääkis mulle linna külastavast suukujust. Kellest, seda ma enam ei mäleta, kuid midagi Briti kuninganna laadset - igaüks, kes seda nimetas näis õhkavat suuremat austust kui nime kuulmine minus tekitas, kuid ka mina ei jäänud ükskõikseks ega immuunseks. Ma tõstsin nime kuulnuna taas pilgu ning vaatasin kerge naeratuse saatel nelja hiiglaslikku prožektorit ja töömehi, kes nii usinalt nende paigutamise ja sättimisega tegelesid. Nüüdseks paistis juba rohkem väikeste lampide rivisid maapinnal töötavat.
...Ja siis ma koperdasin. Toetasin oma kaks toidupoest (ma ei kujuta ette, millisest toidupoest, liikumis suunda arvestades) haaratud kollast (vihjab Konsumi Taksipäevadele - kesklinnas?) kilekotti koos toidumoonaga tänavale ja vaatasin, mille pagana otsa ma ometi komistanud olen. Väike sügavsinise kattega hõõglamp (mitte kõige pisem - vast 2-3cm läbimõõduga) naeratas pori ja lompide vahel. Tõstsin ta üles, puhastasin porist ja uurisin lähemalt - pikk keermestik pani mind üllatuma (näis nagu oleks keegi loonud lambi, mis on ühtlasi ka polt ning mille klemmid saab peita 5cm sügavusele mingites pesades) ja tähekesed - täiuslik sinine kate katkes mitme koha peal laskmaks tähekeste kujulist valgust läbi.
...Ma surusin lambi sügavalt pihku ja mõtlesin tibatillukesele maailmale pirni sees. Siis kui meil on öö, põleb hõõglamp ning tillukeses maailmas "paistab päike". Ja kui meil on päev, kustutab kellegi hoolas käsi lambi, lastes kohaliku päikese uinuma ning võimaldades maailmale vaid nii palju valgust, kui tähekesekujulistest aukusest sisse voolata jaksab. Tähevalgust. Meie suure ja heleda sõbra - päikese - valgust.
...Iga hetkega muutus pirn minu jaoks olulisemaks ning pihk tema ümber sulgus tihedamalt.
...Enne jalakäijate sillale jõudmist peatas mind keegi sõjaväelane ja rääkis mulle, et töölised olla osa pirne ära kaotanud ning kui ma mõnda nägin, siis pean ma sellest teada andma. Ja veel rääkis ta, et nende pirnide vargus on ülimalt karistatav ning igaüks, kes pirni endaga kaasa haaras, on isiklikult vastutav, kui suursündmus nii välja ei tule nagu seda planeeritakse.
...Mu süda vajus saapasäärde. Ma noogutasin arusaavalt igale tema lausele ning lootsin võimalikult kiirelt edasi pääseda. Minu sinine pirn, minu kujutletav mikromaailm - ma ei olnud enam nõus sellest loobuma. Käsi ümber pirni ja kollase kilekoti sulgus taas tihedamalt ning ma paanitsesin mõttest, et ega  see pirn ometi kuskilt otsast välja ei paista. Keermestik oli liiga pikk, et ta mu pihku ilusasti ära mahuks.
...Kiiresti ja tagasi vaatamata kihutasin ma kodu poole, kui olin viimaks vestlusest pääsenud. Mu jalad tabasid porilompe, kuid ma ei hoolinud neist. Taevast sadas tihedat vihma ja ilm hämardus veelgi, kuid väike sinine lambipirn hõõgus mu pihus ning soojendas südant - minu väike maailm, milles öö ja päev käivad vastupidi; mille "päike" sõltub heasüdamlikust lülitajast ja öised tähed oleksin neil kindlasti valgemad, kui viia pirn ekvaatorile lähemale, kuid küllap nad lepivad ka siinsete vaikivate huntidega.
...Olles sillast juba piisavalt kaugele saanud, peatusin ma ning tõstsin pirni oma silmade ette. Ma tahtsin seda veel ja veel imetleda. Ainult selle pirni kaitsmine oli olulisem tema ilu vaatlemisest. Üks osa minust tahtis seda pirni võimalikult kiiresti Mariele näidata ja teine osa tahtis seda lihtsalt hoida, sealsamas poris ja vihmas ja loikudes, kergelt külmetavate ja kohmakamate sõrmedega.
..."Kui ei ole valgust, mille poole uluda," sosistasin ma pirnile... ja ärkasin.