Või siis tahaks omaenese naha maha kraapida ning silmad maski taha peita ja neid mitte kellelegi näidata. Olla ehk vaatleja inimeste vahel, kuid mitte liiga lähedal kellelegi. Olla nähtamatu! Nahatu haavatavus aitaks mul ohutut distantsi hoida.
Ja siis tuleb vist tänada õnne, et mul ei ole mingit rahalist varandust hinge taga. Muidu ma vist irduksingi praegu kuhugi vaikusesse (mõnes sinises tugitoolis) ja ma pole üldse kindel, kui pädev ma olen sealt püsti tõusmaks ja taas inimeste sekka astumiseks.
Ma vajun tundmatutesse sügavustesse... Ma vajun... Ilma igasuguse eneseuhkuseta, ilma väärika väärtuseta... Lihtsalt mina... vajun...
7 comments:
Paraku on vähemalt osa sinu sõpru sinuga sarnased selles mõttes, et ei oska alati suhtlemisel piisavalt vahetud ja abiks olla. Et loevad küll su blogi ja muretsevad natuke sinu pärast, et sa selline kurvake oled, aga midagi ette võtta ka nagu ei oska ega jule. Küllap sa ise oleksid oma sõbrana samasugune. Nii et kui kuidagi konkreetselt aidata saab, rohkem kui sulle blogi kaudu vaikselt kaasa elamisega, siis tuleb sul lihtsalt ennast kokku võtta ja öelda, onju!
Enamasti on nii nagu oli eile. Ma mõtlesin, et ma tahaksin rääkida ühe või teisega, kuid aeg ja koht pole iial sobivad ja siis tundub mingi pisikese detaili pärast aja ja koha tekitamine kuidagi kunstlik ja egoistlik. Pealegi ei meeldi mulle liiga pealetungiv olla - ausalt ja avameelselt ja suusõnaliselt oma pask kellelegi kraesse valada tundub kuidagi nii ebaõiglane (ja liiga intensiivne) tolle teise suhtes. Ma ei oska rääkida, pole kunagi osanud. Aga ma oskan kirjavigadega kirjutada... Ja nii ma kirjutangi. Kirjavigadega, umbisikuliselt ja ümber nurga - minul hakkab kergem. Ausalt!
Ja kui vahel keegi mõne mu eriti haleda blogipostituse peale pai teele saadab, siis saabki parem. Peale paide ei aita miski (isegi türi mitte; isegi mitte ainsuse nimetavas mitmuse osastava asemel)...
Ma ehk kunagi räägin... ja kindlasti kunagi kirjutan ta mõne loo sisse (ideed vilavad peas ringi juba hommikust saati...)
Siit see pai siis tuleb! Ja jätkuv murelik kaasaelamine ka.
Siit ka üks pai teele! Tore üllatus oli sind eile meie laboris kohata! Teinekord on ehk puhkusehetkeks ka aega, meil on väga hea oakohvi.
Tegelikult saab mind aidata küll: kui keegi oskab mulle öelda, kust mul õnnestuks kiiresti ja häästi odavalt leida viisakad ja kasutuskõlbulikud teksad oma kasvavale lapsele (alates tänasest pärastlõunast on meil kahepeale ühed terved teksad ja need pole ka tema omad)
Kuperjanovi tänaval näiteks on kaltsukad reas, mina olen sealt väga viisakad teksad saanud.
Pai!
Mis nr Marie kannab? Mul on siin ühed vähe kantud 32/34 püksid (aint et üsna madala värvliga), mida ma ise kanda ei saa ja üks kõrgema värvliga mudel, nõks lühikesed mulle, aga ka päris viisakad.
Kuna ma neid ise kanda ei saa, mõtlesin neist lastele pükse õmmelda, aga kui need hirmus suureks ei jää...?
Post a Comment