Eile oli siis sünnipäev. Algus oli ilus (kesköine äikesetorm on just täpselt midagi minu maitsele). Sel ajal sain ma oma esimese imelise sünnipäevakingituse. Jalutasime Mariega õues tuiskava tuule ja langevate vihmapiiskade käes, taustaks lähenevad välgusähvatused ning maadmööda rulluv mürin. Uurisime päevast tormisaaki ning lobisesime niisama. Ja siis tuli arglik "emme, kui sulle ikka veel meeldiks, et ma bridži mängima hakkan, siis ma vist tahaks..." Jah, Võsu on kõikvõimas - nädal aega hulludega koos paneb igaühe mõtted liikuma.

Nojah, see mõte liigub tal tegelt juba pikemat aega ning kevadel klõpsas ta käsi päris mitmel korral "täiesti kogemata" Bridge Masteri lahti ning lähenedes sellele kui lahedale mõttemängule on umbes esimesed 7-8 lihtsamat mitmel korral uuesti ja uuesti läbi lahendanud. Keegi arvutiguru võiks ka rannaka pakkumise mänguna kokku kirjutada ja siis poleks mul üldse mingit muret, kuidas seletada ja mismoodi huvi mitte tappa. Lihtsalt võtad ette ja katsetad ning külge jääb justkui iseenesest...

Nonii, sellele kõigele järgnes tüng! Nimelt sai Rakveres pikniku pidades mõeldud, et läheks kõik õige esmaspäeval klubisse. Mina pääseks koristamisest ning kui klubis on lisaks Ilale veel kamp noori (ja ma ei pea ju ometi eraldi tõestama hakkama, et 31 on noor), siis tuleks sellest üks vingelt nunnu õhtu. Marie tahtis ka hirmsasti kaasa tulla kiibitsema. Mitte nagu klassikaline nädalasisene sünnipäev, mil ma õhtul üksi kodus internetivalgel siidrit libistan ning kummitan laulu. Hea laul, eks ole! noh, ma jõudsin selle kummitamiseni siis, kui olin keskpäeval paarile potentsiaalsele külalisele öelnud, et lähen kaarte mängima aga hiljem siiski selgus, et see asi jääb nüüd küll ära. Njahh, raske mängida ilma partnerita ning kui Lauri bussist maha jäi ning Maarja teatas, et ta ikka ka koju tagasi läheb - siis oli ka hea seltskonnaga "puuks" (või /piiks/).

Noh, lõpuks saabus siiski ka ootamatuid elupäästjaid, imeilusad lilled vaasi ning uus lauamäng majapidamisse, mis kohe ka katsetatud sai (ja millest ma tegelikult tahtsingi kirjutama hakata). Mäng siis Puerto Rico. Mõeldud vanusele 12+ aga ma isiklikult ütleks, et 9= saab mänguga imeliselt hakkama, oskab leida üsna muhedaid strateegiaid ning kui päris aus olla, siis lüpsis edukalt kõiki teisi kaasmängijaid.

Vaatasin siis riiulis ringi ja mõtlesin, et paneks kirja meie majas enimmängitud mängude tootjapoolsed ning minu nägemuslikud vanuse alampiirid (lähtudes peamiselt majas leiduvast alaealisest isendist):
Puerto Rico 12+ (9+)
Katani Asustajad 10+ (7+)
Carcassonne 8+ (6+, 7+ kui kohe võitma peab)
Elu on selline 8+ (6+)
Pickomino 8+ (5+ ehk kohe, kui tähelepanuvõime natukenegi arenenud on ning liitmine saja piires selgeks saanud)

Ja siis on meil veel Maailma Imed. Tootja poolt märgitud 12+... Noh, ütleme nii, et me täitsa mängime ja huvi ning võimete kohaselt sobiv alates sellest hetkest, kui lapsel on tekkinud mingi arusaam geograafiast (teab juba mõningaid riike ning ei aja segamini riike ja pealinnu). Ehk ütleme nii, et 7+ oli täitsa võrdne minuga (ok, talle eelisena andsin gloobuse kasutamise võimaluse). Samas, kui sul peaks olema mõni geograafiagurudest või mälumänguritest lapsevanemaks, siis võib see mäng olla alla 15 ikka päris nutune. Meile on see pogem koos maailma avastamine.